See on räpane, kuid hea

Siinne pealkiri on võetud Bessie Smithi ühelt kunagiselt bluusilt, milles traagilise saatusega lauljatar varjamatult laulis lesbilisest armastusest. Just nõnda oldigi harjutud homoerootilisi suhteid läbi viimaste aastasadade mõistma; alles meie sajandi lõpp on toonud taas muutust.

Homoseksuaalset kestmist läbi inimkonna ajaloo ja kultuuri on mõnikord rööbitatud juutluse heitlustega. See näib üsna terane paralleel - on ju mõlemad, nii homoseksuaalid kui juudid pidanud aastasadade kestel taluma väga muutlikku, ühest äärmusest teise viselnud suhtumist. Nii seisid antiikse Kreeka ühiskondlikus seksuaalmoraalis homosuhted pigem soositud positsioonil. Keskaeg ja ristisõjad tõid aga kaasa homoseksualismi otsustava muljumise, omasooarmastus pälvis inkvisitsioonilise karistuse - surma tuleriidal.

Ristisõdade kohta on kirjutanud soomlane Max Rand: «Vaevalt oli paljas juhus, et homoseksualistidest said patuoinad kohe pärast seda, kui organiseeritud antisemitismi esimesed lained olid uputanud mõned Euroopa juudiühiskonnad verre. Antisemitism ja ühiskondlik homofoobia on sellest ajast alates väga sageli kõrvuti esinenud.»

Renessanss tõi tagasi antiigilembuse ja ehkki kiriklikud seadusetähed homosuhteid formaalselt edasi taunisid, oli tegelik ühiskondlik atmosfäär leebe ning paljud toonased suurvaimud kuulusid avalikult homoseksualistide sekka: Michelangelo, Leonardo da Vinci, küllap ka Shakespeare. Näitenik Chrishopher Marlow tõi homoteema varjamatult oma teostesse.

Ka edaspidi on homoseksualism vahelduva eduga Euroopa kultuuris püsinud, enamjaolt ühiskondlikku alateadvusse surutuna, sealt vahetevahel üksikute skandaalsete pursetena pinnale paiskudes. Kuni XX sajandi viimased kümnendid omasooiharuse taas üsna üksmeelselt legaliseerisid.

Homoseksualism kui loominguline katalüsaator

Ma mõistan inimesi, kes kinnitavad, et kunstiteose puhul huvitab neid üksnes taies ise, ei muu. Looja käekäik, loomisaegne inimlik traagika või õnn, kunstniku sisekompleksid ja välismõjurid justkui ei tohi kunstinautija puhtas elamuses segavalt kaasa mängida, ja parem on, kui loojast biograafiliselt midagi ei teagi. Ent samas olen ma raudkindel, et vaataja-kuulaja-lugeja jääb kunstniku saatust tundmata sageli mitmetest interpretatsioonivõimalustest ilma. Teadmata näiteks «suure muinasjutuvestja» Hans Christian Anderseni kurnavat homoseksualismi, võetakse ta muinasjutte vaid kui lineaarseid värvilisi sentimentaalseid lastelugusid, aimamata neisse maetud isiklikku dramatismi. Või nagu kirjutab Max Rand: «Suure sajandi kodanlus tunnustas Anderseni, teadmata ilmselt, mida luges.»

Nõukogudeaegne kontserdikülastaja, kes Pjotr Tshaikovski Kuuendat sümfooniat omas lihtsameelses rikkumatuses kuulas, ei kahtlustanudki, et teosesse oli kontsentreeritult kätketud homomehe traagiline heitlus tumeda seksuaalse sunni ja enesetapuiha vahel. Jne.

Kultuurilugu sisaldab peale üksiküritajate ka hulganisti kuulsustest koosnenud homopaare, kelle armusuhted sügavalt mõlema osapoole loomet mõjutanud. Üldteada on muidugi Oscar Wilde’i ja Alfred Douglase ning Paul Verlaine’i ja Arthur Rimbaud’ pingestatud vahekorrad. Tsipa vähem on kõneldud inglise helilooja Benjamin Britteni ja tuntud tenori Peter Pearsi pikast armuloost. Muusikud kohtusid 1937. aastal ja nende kooselu kestis kuni Britteni surmani, väldates nõnda oma nelikümmend loominguliselt keevat aastat. Iseloomulik on Britteni poolt Peter Pearsile kirjutatud kuulsaks tõusnud ooper «Peter Grimes», milles isoleerunud indiviid põrkub sotsiaalse konformismiga, nõnda on teoses ka vihjeline homoerootiline aktsent. Ooperile «Billy Budd» kirjutas libreto Edward Morgan Forster, kes teatavasti oli samuti homo. Lavateos «Surm Veneetsias» valmis aga homoseksuaalsete harrastustega klassiku Thomas Manni tuntud homoseksuaalse novellli põhjal, milles homoseksuaalse peategelase osa laulis homoseksuaalne Peter Pears ja mis esietendus 1973. aastal, veidi üle kolme aasta enne helilooja surma. Britten suri südamerikkesse Pearsi kätel, kes hiljem tunnistas ajakirjanikele, et nad mõlemad olid pidanud oma kooselu äärmiselt õnnestunud abieluks.

Sootuks lühemad olid suhted vene antreprenööri Sergei Djagilevi ja balletitantsija Vatslav Nizhinski vahel. Aastal 1909 kutsus Djagilev noore lavatähe Pariisi vene trupi esitantsijaks. Meeste «töövälised» suhted ei olnud trupis ja ka sellest kaugemal aimamatud, teada on näiteks Stravinski iroonilisi märkusi nende vahekorra pihta. Kahe kuulsuse armuintriig lõppes Djagilevi agressiivse armukadeduse tõttu. Tüdinud tantsija lõpetas homovahekorra ja abiellus 1913.a. hertsoginnaga. Ent kooselu naispartneriga ei toonud Nizhinskile õnne, pidev närvipinge lõppes tal skisofreenia diagnoosimisega ja oma viimased aastakümned saatis ta mööda Euroopa sanatooriumides.

Naishomode tuntuim paar on küllap omaaegne kõmuline saksa-juudi päritoluga ameerika kirjanik Gertrude Stein ja ta sõbratar Alice Toklas. Nende ühiskodu Pariisis kujunes oluliseks kirjanduslikuks salongiks ja paarikese kooselu kestis kuni «meespoole», Steini surmani, «pereema» Toklas elas kaasast 21 aastat enam.

Muinasjutumeistrid

Homokirjanike seas on üllatavalt palju muinasjutulembelisi. Peale juba kõneldud Anderseni meenuvad näiteks kohe Nikolai Gogol oma Dikanka-lugudega, Oscar Wilde hõrkude kunstmuinasjuttudega, Selma Lagerlöf Nils Holgerssoni reisidega, jmt. Ent muudegi kunstialade homod armastavad muinasilma, olgu või Tshaikovski oma ballettidega. Valuline romantika on paljude homokunstnike lemme. Biseksuaalsest pianistist, ukraina päritoluga juudist Vladimir Horowitzist tehtud dokumentaalfilm kandiski pealkirja «Horowitz - viimane romantik». Muide, Horowitz oli abielus Arturo Toscanini noorima tütrega ja nad püüdsid oma ühendusest ontlikku muljet jätta. Ehkki aastaist 1949-53 on nende elust teada tormilisi stseene ja pianist kannatas depressiiv-maniakaalsete hoogude all.

Väga tihti iseloomustab homokirjanikke filigraanne stiil, peen estetism, meenutagem või mehi, nagu Marcel Proust, Andre Gide, Jean Cocteau, Somerset Maugham jt. Erakordselt kannatusrikkalt möödus neist elu muidugi Proustil. Olles juba üheksa-aastaselt langenud astmahoogude küüsi, sai tast mehena hüpohondrik, kes lamas päevade kaupa vihikute keskel tihedalt suletud akendega toas. Öösiti hulkus ta mööda homobordelle, millest ühte ise ka finantseeris. Oma tihti vahetatavatest armukestest, isiklikest autojuht-sekretäridest leinas ta üht, Alfred Agnostellit, kes oli hukkunud Prousti kingitud aeroplaanil. Kirjanik lämbus astmasse, jõudmata saada viiekümneaastaseks.

Andre Gide’i kohta on lausunud Jean-Paul Sartre, et too balansseerib aina «riski ja reeglite, protestantismi ja sellega mitte kuidagi ühenduva homoseksualismi, kirka individuaalsuse ja puritaanliku tagasihoidlikkuse» vahel. Gide oli tõepoolest vastuokslik isiksus, kes üritas ühendada ühendamatut. Käsitledes oma raamatuis avameelse poolehoiuga homoerootilisi suhteid ja isiklikke sellealaseid kogemusi, püüdis ta samaaegselt ühelt poolt tõsiuskse kalvinismi poole, soovides aga teisalt ligineda siiralt nõukogulikule kommunismile, jõudes nõnda ometi tulemuseni, kus ta raamatud olid ühtviisi keelatud nii Vatikanis kui Moskvas.

Härrashomodele kontrastiks võib tuua ka selgelt allilmalikke omasooiharaid kultuurigeeniusi. Eesotsas kahtlemata prantslasest näitekirjaniku ja prosaisti Jean Genet’ga, kes 38-aastaselt oli varguse eest kümnendat korda kohtupingis. See tähendanuks automaatselt parandamatuks kurjategijaks kuulutamist ja eluaegset vangistust. Genet’ eest astus välja Sartre, kes esitas Prantsuse presidendile appelatsiooni süüasja veelkordseks läbivaatamiseks. Lugu lõppeski Genet’le soodsalt. Kirjutanud rea shokeerivaid näidendeid, üritas ta 1967. aastal end tappa. Seitsmekümnendate aastate teisel poolel soovisid võitlevad gayd klassikut haarata homoseksualismi eest peetavasse üllasse liikumisse, ent Genet keeldus, selgitades, et seksuaalne suundumus on tema meelest era-, mitte poliitiline asi. Solvunud gayd nimetasid teda seejärel vaid «mässajaks, mitte aga revolutsionääriks».

Vastandus gaydega on mul siinkohal sihilik, kuna praegune trükipind ei luba käsitleda meie sajandi võitlevat homoseksualismi, sellega seotud lärmakaid liikumisi, mis võtsid ka kasutusele tähenduse gay. Sõna on pruuki tulnud abreviatuurist GAY, mis deshifreeritav kui Good As You.

Nimetan veel vaid rea tuntud kultuurirahvast, kes teada kui bi- või homoseksualistid. Kaugemast minevikust lord Byron, möödunud sajandist Emily Dickinson, Walt Whitman, meie aastasajasse jõudes Virginia Woolf, Pier-Paolo Pasolini, Truman Capote, Allen Ginsberg, Tennessee Williams, Rainer Werner Fassbinder, James Baldwin, Christopher Isherwood, Ludwig Wittgenstein, Michel Paul Foucault jpt.

Kuidas on lood Eestis?

Üsna aimatav homoline prototüüp on Aadu Hindi «Tuulise ranna» IV osa ühe tegelase taga. Nimelt satub nooruke Joonas «lehtedes ülistatud» tippnäitleja, «eesti ilulugejate kuninga» homoerootilisse võrku. Joonase ema Mare tabab poja näitleja «ühest suurte peeglitega toast» pesuväel magavana. Seesama näitleja esineb ka emadepäeva peol ja loeb «madala, pisut kähiseva häälega» oma lööknumbrit, Gustav Suitsu «Kerkokella».

Elo Tuglas jutustab oma päevikus «Elukiri», kuis 1957.a. üht enne Georg Otsa kontserti lauljatar Olga Lund olla teatanud: «Ma nägin Pärnu maanteel Georg Otsa kontserdi afishshi, mille pildil oli Otsa nägu välja rebitud ja asemele kirjutatud: Homoseksualist!» Teade tekitas Otsas ja ta lähikonnas paanika. Asuti kärmelt kõiki afishshe kontrollima. Rikutud kuulutust ei leitud ja laulja andnud lauljatari kohtusse.
Vihjeid, oletusi ja tõendeidki liigub rahvasuus ja kirjasõnas mitmete surnud või elavate kultuuriinimeste kohta. Mis neist tõsi või mis klatsh, kes seda teab. Selge on vaid üks - eesti ühiskond pole veel küps neist asjust avalikult ja rahulikult kõnelema.

VAAPO VAHER
Luup - 06.11.98

"Akadeemilise Kirjandusühingu juhatus", /1925–1930/
/vasakult I reas: 1) Virve Huik, 2) prof Gustav Suits, 3) Daniel Palgi; II reas: 1) Johannes Schwalbe /Silvet/, 2) Mart Lepik, 3) Vilmar Adams, 4) August Annist, 5) Elsbet Markus

Kerkokell
Gustav Suits

Nii vaikse kodoküla talo,
kui undse Vooremäe pääl.
Teed kabelihe üle palo
lää lõunevahel lämmäl sääl.

Oh kuule: kerkokellä lüvväs,
see lööja om su oma lell!
Heng niikui taiva poole püvvas,
nii rasselt kaibap, ikep kell.

Om asja ilman imelise,
teed toda kävven mõtli ma:
sääl saatva kooljat peijelise,
siin jooksva latse lustiga!

Om asja ilman imelise,
nii jäi ma veelgi mõtlema:
sääl hauda kandva inemise,
siin mõteten veel astu ma!

Kõrd, talvel, kerkokellä löödi
ja lööja olli oma lell.
Mo emä aus sis joodi, söödi ---
see mälestüs om mulle hell.

Ma tulli, kui so vaene korjus
jo külman lautsin magasi.
Maa pääl kui lõpnu oll' so orjus,
so emäs võitsi tagasi.

Es kaiba enämb huule hätä
ja kadonu so tõbe lõhn.
Nii rahulik ja uhke nätä
so nägo olli kirstun kõhn.

Oh kuule: kerkokellä lüvväs,
see lööja om so oma lell!
Heng niikui taiva poole püvväs,
nii rasselt kaibap, ikep kell.

So käe oma ohtjit kaknu
ja sälgä tõstnu toobripuud.
So kässi lehmä, peni laknu,
so oma poig es anna suud.

Poig harva üle kodo läve
so manu jõudse kooli teelt.
Sis tuuli, pilvi perän käve,
es kuule ema lihtsat meelt.

Kui imelik: om armastanu
nii kavva, kavva emä arm.
Kui valulik: veäp havva manu
liig hilda elo saatus karm!

Kõrd, talvel, kerkokellä löödi
ja lööja olli oma lell.
Mo emä aus sis joodi, söödi ---
see mälestüs om mulle hell.

So havva päitsin orjavitsa
nüüt kate puu all häitsevä.
So poja tee om ollu kitsa,
vast laja küll na näitsevä.

Kas kõrd ka kerkokellä lüvväs? ---
ei löö vist enämb oma lell!
Kas kõrd mo aus ka juvvas, süvväs ---
oh kerkokell, oh kerkokell!