Rein Mets / sokrates e-mail
| Rein Mets | Artiklid | Homokultuur | Homokunst | Foorum | Külalisteraamat |







Kõrvalekaldujate avangard

Platoni 'Symposion'

William Shakespeare

Hans Christian Andersen

Nikolai Gogol

Oscar Wilde

Walt Whitman

Friedrich Nietzsche

Ludwig Wittgenstein

Michel Foucault

Frederico Garcia Lorca

Selma Lagerlöf

Elisar von Kupffer

William S. Burroughs
& Allen Ginsberg


Marcel Proust

Jean Cocteau ja Jean Marais

Jean Genet

Luchino Visconti

Pier Paolo Pasolini

Franco Zeffirelli

Rainer Werner Fassbinder

Rosa von Praunheim

Sergei Eisenstein

Derek Jarman

Pjotr Tššaikovski

Sergei Jessenin

Sergei Djagilev

Vatslav Nizhinski

Rudolf Nurejev

Leonard Bernstein

Marina Tsvetajeva

Mihhail Kuzmin

Albert Kinsey

Georg Ots

A.Hitler ja J.E.Hoover

Seksuaalideoloogia
Eestis 20. sajandil


See on räpane, kuid hea

Gayd, lesbid ja biseksuaalid
läbi ajaloo


Vene homode nimekiri

uno.ee: Homoseksuaalsus

Kas homod
ei päri jumalariiki?


Paunvere inglid

Eesti gayluule: H.Runnel

El Museo del Gayo

Eesti gayluule järjekordne algus. H.Runnel
Sven Kivisildnik
Indrek Särg

Ettekanne on esitatud konverentsil «Taditsioon ja pluralism», mis toimus 7.-9. juunil 1996 Nüplis.

Miks on just homoluule järjekordese algusega tegemist?

Oleks küllalt raske ammendavalt vastata, mitu algust eesti homoluulel tegelikult on. Homoseksuaalsete motiividega luule kujutab endast siin piisavalt haruldast nähtust, mis vääriks lausa eraldi käsitlust. Meie piirdume praegu vaid markeeringuga.

Pole võimatu, et sellealaseid motiive leiab rahvalauludestki. Kelle jaoks algab tõsine eesti luule K. J. Petersoniga, sellele võiks lohutav olla, et temast lähtuvad ka esimesed homoseksuaalse sõnumiga luuletused armsale Alole. Kuid see homoluule algus jäi jätkamata pikaks ajaks, pole ka teada, et mõni saksa pastorist värsisepp oleks homoseksuaalseina tõlgenduvaid luuletusi teinud.

Uuesti võinuks nähtus kõne alla tulla alles olude ja kommete vabamaks muutumisega XX sajandi algupoolel. Siis kirjutas Valmar Adams, et talle meeldib «kõik pervers» ning kriitika reageeris vastavalt teda patoloogiliseks isikuks või haigeks tembeldades. Kuid homoluule õigeks aluguseks oli sellestki liiga vähe, Adams ise järjekindlusetu ning sotsiaalne hukkamõist tugev. Võib-olla ka, et tookord elasid teatud kalduvustega võimekad inimesed ennast välja mitte luulevormis, vaid kuidagi teisiti: Hugo Treffner näiteks asutas poistekooli, kus ta ennast hästi tundis.

Nii on eesti gayluule algus küll katkeline ja põgus, nähtust eitada oleks aga väär. Igor Kon raamatus «Interdistsiplinaarne seksoloogia» annab meeshomoseksuaalide arvuks umbes 4%, eesti autor Ilmar Soomere väidab nende arvuks 3% kogu meessoost elanike hulgast. Isegi kui võtta aluseks viimane number, teeb see Eesti kohta ca 15 000 täiskasvanud homoseksuaalset meest. Pole põhjust arvata, et sellise hulga peale ühtki luuletajat ei teki.

Mõnedel andmetel avalduvad loovvõimed homodel isegi eredamalt kui tavalistel surelikel. Antiigis olid ühesoolise armastuse viljelejad Aischylos, Sokrates, Platon, Solon, Anakreon - kui nimetada ainult tuntumaid. Itaalias Sodoma, Strozzini, Poliziano, Aretino Bevennuto Cellini, Michelangelo ja Leonardo da Vinci. Uusaja homoseksuaalsete kultuuritegelaste hulka kuuluvad Bacon, Winckelmann, Verlaine, Rimbaud, Wilde, Whitman, Proust, Gide, Stein, Albee... Sellele nimekirjale teab nimesid lisada ilmselt igaüks.

Miks siis ei või Eestis esineda luuletajat, kellel, ehkki sotsiaalsest surutisest tingituna vähesel määral ja varjatult, aga järjekindlalt esineb loomingus homoseksuaalseid motiive? Ükskõik kas ta ise on gay või mitte?
Runneli juurde viis meid kunagine mälestus, et kogus «Mõõganeelaja» 1972 ütleb ta luuletuses tütarlapse kohta: «ah mis sitta». Samas raamatus tapab lõbusas pilalaulukeses vanema naisterahva. Siitpeale hakkasime jälgima kuidas homoseksuaalsed motiivid Runneli järgmistes raamatutes välja on toodud, kuidas nad jaotuvad ja millised on homoseksuaalseid motiive toetavad üksused (näiteks viha või põlgus naiste vastu jne.).

Raamatud, mis ilmunud enne «Mõru ning möödujat» 1976 jäävad siinkohal analüüsist kõrvale. Nendes ei ületa homoseksuaalsete motiivide hulk veel silmatorkavuse piiri, ka võib teatud kujundeid alati mitmeti tõlgendada. Samuti pole tähtsusetu teadmine, et nende ilmumise ajal polnud autor veel sotsiaalselt oma rolli leidnud, tal polnud naisega koos elamise kogemust.
Väljakujunenud traditsiooni kohaselt on Runneli luule isamaaline, maskuliine ja patriarhaalne, see seisukoht on püsinud ilma põhimõttelise muutuseta aastakümneid.

Pole ka imestada, sest Runneli luule retseptsioon loodi ühiskonnas, kus kogu rahvas oli ühiskondlikes küsimustes täiesti üksmeelne ja raske oli leida inimest, kellega poleks saanud vene võimu kiruda.

Okupeeritud Eesti oli vaimselt tervik ja viljeldava kirjanduse retseptsioon oli kujuteldamatult invariantne. Olukord on muutunud, pole enam üht keskset omariikluse ja vabaduse ideed, mis rahvast ja kriitikuid koos hoiaks ning on tekkinud pluralismi võimalus.

Tegelikku pluralismi veel ei ole, nagu ei ole ka Runneli luule retseptsiooni paljusust, pluralismi asemel käibib ikka veel ritualiseerunud ühtsus, mille järgi ei ole enam ei sisemist ega välist vajadust.

Eestis ei huvita patriotism enam isegi mitte riigiametnikke, veel vähem on meil mõtet oma patriotismi välismaalastele pakkuda. Kujutame ette olukorda, kus õige eesti mees suvalisele ameerilasele Runneli luulet ette loeb.
Patriootilised ja ajaloolised nüansid jäävad talle arusaamatuks, küll aga võib silma torgata Runneli omalaadne suhe naistesse, perekonnasse ja meestesse, sooidentsuse problemaatika, otsesed ning sümboolsed vihjed homoseksuaalsele kogemusele.

«Kuidas selle homoluuletaja nimi oligi?» võiks ameeriklane või taanlane pärast Runneli luuletustega tutvumist küsida. Ja tal oleks õigus, sest pluralistlikust ühiskonnast tulnud inimene näeb tekstis kõike seda, mis kirjas on, mitte ainult seda, mida meid on õpetatud nägema.

Pluralistlikus keskkonnas loetud Runneli luule on midagi hoopis muud kui samad tekstid kakskümmend aastat tagasi, kui homotemaatikat ei osatud ega tohitud käsitleda.

Homoseksuaalsed motiivid on Runneli luules kesksel kohal, silmatorkavad, otsesed ja korduvad. Homotemaatika aastakümnete pikkune ignoreerimine Runneli loomingus on järjekordne näide sellest, kui vastuvõtlik on inimese psüühika totalitaarsetele reklaamikampaaniatele.

«Mõru ning mööduja» 76 Otsesed homomotiive 6, kaudseid 6, sooidentsuse häireid 7, naise kujund 13/4, mees 5, süütunne 6.

Esimene vaieldamatute homoseksuaalsete motiividega raamat. Üldtoon on pessimistlik, naine rohkem negatiivne, ründav ja alistatud objekt kui partner, sõber või armastatu. Ahistatus tekkinud sotsiaalsest survest, oma homoseksuaalseid kiindumusi ei tohtinud avalikult näidata. Protest on riietatud isamaalisse vormi.
«Punaste õhtute purpur» 82 Otseseid homomotiive 0, kaudseid 7, sooidentsuse häireid 0, naise 5/4, mees/isa 7, süütunne 3/2.

Esimestes tsüklites veel kahtlev ja irvitav, lõputsüklid märgivad heteroseksuaalset suunda Runneli loomingus. Üldtoon seega erinev, kogu on optimistlikum võib-olla lõputsükli armastava ja hooliva suhte tõttu partnerisse. Naise kujund on siiski väga ettevaatlikult antud, igal pool pole sugugi kindel, et tegu on naisega. Suhe meessooga sublimeeritakse läbivasse isakujundisse (näiteks tsükkel «Isa asi»).
«Laulud eestiaegsetele meestele» 88 Otseseid homomotiive 0, kaudseid 6, sooidentsuse häireid 1-2, naise kujund 4-5, mees 5, süütunne/õilistus 7.
Üleminekuraamat, kus osaliselt avaldatud vanu tekste, mis poliitilistel põhjustel ilmumata jäänud. Tegeleb rohkem ühiskondliku eluga, isiklikud (intiim)elamused jäävad tagaplaanile.

«Kiikajon ja kaalepuu» 92 Otseseid homomotiive 7-8, kaudseid 9-10, sooidentsuse häireid 3-4, naise kujund neg. 8-9, mees 1-2, süütunne 2-3.
Enim homomotiive, mis selgitub võimalusega ennast vabamalt väljenduda. Saab ka väljendada oma vimma naissoo suhtes. Isikud kellele on viidatud luuletuste alguses on üle 90% mehed ja naisi mainitakse vaid siis kui nad on üle 70 aasta vanad või surnud ja ei kujuta endast sooliselt partnerit.

«Oli kevad, oli suvi» 94 Otseseid homomotiive 2-3, kaudseid 1-2, sooidentsus 2/2, naine 4, mees 3, süütunne/õilistus 3/4.

Raugev intensiivsus igas mõttes, tundub et luuletaja on saanud ennast välja elada, pingelangus peegeldub ka kunstilise taseme alanemises.
Otsesed homoseksuaalsetena tõlgenduvad motiivid

Pai sõber, seekord
mu jutt on kasin
ma ainult ütlen:
sind armastasin

«Mõru ning mööduja» lk.15

Armastab sõpra, mitte sõbratari.
Kostitan sind veinide ja praega,
riietan sind moodsalt lillasse.

«Mõru ning mööduja» lk.8

Lilla on teatavasti homoseksuaalide värv.

Istusid ilumäel ilusad poisid,
ilusad poisid, siledad sellid,
siledad sellid, kavalad kutid,
kavalad kutid, kibedad kütid.

«Oli kevad, oli suvi» lk.116
Imetleva tooniga nagu oleks kirjutatud naisterahava poolt

Meeste mängud

Kui viina on laialt ja naisi on napilt,
võid leida end äkitsi sellelt etapilt,
kus mees mehe vastu on istumas lauas
ja kihvtine kuul kolksub kubemel rauas

«Kiikajon ja kaalepuu» lk.105

Märgib ühte tüüpsituatsiooni, kus alkohol kõrvaldab pidurdusmehhanimsmid, järgneb analoogne näide:

Oh võta viina, kui kurb on hing,
lips võta kaelast, tee lahti ling

«Laulud eestiaegsetele meestele» lk.32

Meestel on magnetväli,
naistel on võrgutusvöönd.

«Oli kevad, oli suvi» lk.107

Mehed tõmbavad autorit ise enda poole aga naised peavad selleks pingutama.

Ma olen kõvade asjade harrastaja.
Ma olen koivalguse kohitseja.
\- - -\
Ma olen olend.
Ma olen isend.
Mul on väljund.
Mul on sisend.

«Kiikajon ja kaalepuu» lk.51

Otsesõnaline eneseiseloomustus.

Ta tõukas tagumikuga
mind endast eemale.
Ma olin lahke, alandlik
ja võtsin koomale.
Siis tõukas ta mind tissiga.
Ei seda ma võind kannata-
da! (muidugi ma ütlesin,
mis nondest mõtlesin!)

«Kiikajon ja kaalepuu» lk.44

Naise lähenemiskatsed ei tekita mitte erutust vaid viha, eriti rinnaga tõukamine. Naise ja mehe rind on anatoomiliselt erinevad ja seega vallandab naise rind temas võõristuse. Luuletuse pealkiri on «Muulanna», aga praeguses kontekstis ei oma see enam endist tähendust ja järele on jäänud vaid homoseksuaalne kontekst.

Kurb, mu sõbrakene, kurb on, et sa
lähed varsti, varjud inimmetsa.
Jälitama jään sind, hüüan armsat nime

«Mõru ning mööduja» lk.18

Võrdleme Kristjan Jaak Petersoni analoogilise värsiga:

Järele jääb armsa Alo nimi
Kristjan Jaak Peterson

Homoluulele eriti iseloomulik lüüriline pöördumine, sellest võib aimata suhete ebapüsivust mis homode puhul on sagedasti tavaks.
Ja perekonnaseisusabast ära jooksis seegi,

kes oli ema sinna kutsund kohtamiseks,
mind sülle tõstis, palgele mind suudles keegi,
see jäigi meie kõigi viimseks kohtamiseks.

«Mõru ning mööduja» lk.19

Homoerootiline mälestus lapsepõlvest, millesse on sulandunud mitmeid homoluule põhimotiive: suhete põgusus ja konkurents naistega. Nuripidise Oidipuse kompleksi väljendus, kus ollakse emale kade tema meessõbra pärast.

On siis süüdi tuuleveski tiivad,
parem tuuleaugu ette löödagu üks prunt -
nutsid kaks, kes mulle vahel armsad,
Jüri Üdi ja Mati Unt.

«Kiikajon ja kaalepuu» lk.29

Kaks eraldi motiivi, prunt tuule augu ette on otsene homoseksuaalne sümbol, teiseks nimetab kaaskirjanikest mehi armsateks. Teame, et mõlemis nimetatus sisaldus ka teatav hulk naiselikke jooni, mis võivad mõnedel tingimustel aktiivsele homoseksuaalile meeldida.

Öö külib hommiku seemet,
üle tärkava idu
roomab viinamäetigu

«Kiikajon ja kaalepuu» lk.54

Idu on meeste suguelundi rahvakeelne sünonüüm ja seega seemnekülvamine meessuguelundi peale. Looduskirjeldusse peidetud homoseksuaalne sümboolika näitab taoliste kujndite äärmiselt tugevat seotust autori mõtteilmaga.

Kaudselt homoseksuaalsetena tõlgenduvad motiivid

Ei jäänud jänni Carducci,
ta pani tagasi putsi
ja tagasi viimse kui vitu
ja ütles ma enam ei niku,
ei uuri ei puuri neid selgeks,
ta nägu läks eriti helgeks,
ta haaras õhinal ristist

«Kiikajon ja kaalepuu» lk.61

Naiste põlguse motiiv lorilaulus, kontekst pole kuigi tõsiselt võetav, ent tüüpiline on homoseksuaalsete motiivide õilistamine religioossete põhjustega.

Inime otsib enesesarnast,
sile siledat, karvane karvast.

«Punaste õhtute purpur» lk.36

Grammatiline sarnasus enesesarnast, enesesugust ehk enesesoolist.

Välk puhkab välisseinal,
pauk puhkab paugu peal,
vulkaani ähvardav purse
on paiguti peeglite peal
Ei ole mul endist jõudu

«Punaste õhtute purpur» lk.53
Homoerootiline motiiv on tõlgendatav peegli ees masturbeerimisena.

Ilus pikk poiss tantsis kaerajaani
«Punaste õhtute purpur» lk.6
Ühes kujundis on koos esiteks viide ilusale mehele ja teiseks gulinaarse nimetuse kaudu ka fallosele.
Ei tundnud mina teda,
ei tundnud tema mind,
ma ainult tundsin seda,
kui kõrgele kerkis rind,
kui nobedaks läksid jalad
\- - -\
Ma hüüdsin vastu: Ei veel!
Ei veel, ei mitte iial
te ei saa tema kuju mu käest! -
ja just nagu tõotuseks läksin
üle mõlemast Munamäest.

«Punaste õhtute purpur» lk.72

Paanilise kiivuse ja varjamise motiiv, sest ei saa avalikustada sümpaatia objekti. Taas vihje kontaktide põgususele.

Sa oled kui kalju,
milles veel pole vett,
mida veel pole puudutand
Moosese kepp.

«Punaste õhtute purpur» lk.65

Religioose sümboolikaga õilistatud lüüriline pöördumine.

Mina olen mees.
Mina hakkasin meheks.
Mulle kasvasid musklid.
Mina olen mees.

«Kiikajon ja kaalepuu» lk.110

Liigne mehelikkuse rõhutamine viitab võimalikele häiretele seksuaalses sättumuses. Teises tõlgendub enesereklaamina.
Elatakse hääs antiigis
«Laulud eestiaegsetele meestele» lk.52

Antiikmaailmas olid teatavad homoseksualismi vormid kultiveeritud ja tunnustatud.

ILU

kuivanud suuga
käid lakkumas tila

«Laulud eestiaegsetele meestele» lk.29

Julge homoerootiline motiiv.

Metsas palju mehi suri
\- - -\
palju suid jäi surmavakka

«Laulud eestiaegsetele meestele» lk.44

Runnelile tüüpiline motiiv: meeste hukkumise pärast muretsetakse seda otsesõnu välja öeldes, samas esineb luuletusi, kus naisterahva surm ei kutsu esile mingit traagikat (vaata ahistatud naise motiiv). Vähendav kujund on pärit rahvalaulust, tõlgendub ka homoerootiliselt, murena just suude pärast.

Õnne hoitakse hammastega
«Mõru ning mööduja» lk.25

Tavalisel inimesel tekib küsimus, miks peab õnne hammaste või suuga hoidma.
vend oraval on uhke saba
«Mõru ning mööduja» lk.27

Autoril näib olevat tarvidus isasloomi esile tõsta: vaata «Toleedot ma armastasin» suurte sõnnide sõnnik.

VÄHID

Ja kõikide avade kaudu
nad ronivad ihudesse

«Mõru ning mööduja» lk.41
Froidistlik kujund.

IHA

Sääl aeglaselt avaneb kelder
ja tulevad välja säält seest
kaks meest.

«Laulud eestiaegsetele meestele» lk.54

Luuletuse lõpp homoseksuaalset värvingut ei toeta, pealkiri küll. Runnel mahendab sageli oma luuletustes esinevaid «kahtlasi» kujundeid mehhaniliselt juurde liidetud programmiliste lõppudega. Need lõpud ei ole homoerootikaga seotud.
Soolise identiteedi kõikuvus

Mis armastuses on valet,
me sellest ei kõnele
\- - -\
ükskõik mis ajal, mis kombel
või kellega oldud koos...

«Mõru ning mööduja» lk.45

Viide soolise identiteedi varieeruvusele.

Oh oleksin ma tüdrukuke,
kel patsid peas ja kaenlas pupe,
oh oleksin ma tüdrukuke,
ma kana kallalt ajaks kuke!

«Kiikajon ja kaalepuu» lk.11

kukel on kergem, kuid ole sa kana,
hellaks võib minna su pesaduspaik

«Laulud eestiaegsetele meestele» lk.11

DEFITSIIDIMÜÜT

Ükskord elas üks mees,
tal olid lapsed ja naine,
habet tal polnud ees,
tal oli säärane aine,
määris sellega pealt,
piim tuli rindade sisse,
toetas õrnemat poolt,
igas mõeldavas mõttes

«Kiikajon ja kaalepuu» lk.36

Ilusad on inimesed.

(Eriti need emasemad.)
«Oli kevad, oli suvi»

Oluline tähendusvahe: ei öelda mitte emased, vaid emasemad. Naistesarnased mehed?
ei ole sust enam ei naist ega meest
«Mõru ning mööduja» lk.28

Kas enne on olnud siis mõlemat?
elab sugu oma suguelu
\- - -\
ära küsi, ma ei tea,
kuidas läheb minu elu

«Mõru ning mööduja» lk.30

Kahtlus enda soolises identsuses.

Võib-olla sul sügavas kripeldab sugu
\- - -\
ja mõeldes sa veelgi värdjamaks jääd

«Mõru ning mööduja» lk.36

Soolise kuuluvusega on probleeme. Värdjas vastab ligikaudu ingliskeelsele sõnale queer, mis tähendab ka homoseksuaali.
Mees
igatmoodi on kuidagi vale,
igatmoodi kompromisside mees

«Mõru ning mööduja» lk.26

Meesolemise vaevused.

kas see on laste asi
kas isal pruuti on
või on see ema asi
kas isal pruuti on
\- - -\
ei salata ei maksa
see häbi käest ei vii
vaid tulgu kuri kohus
\- - -\

«Punaste õhtute purpur» lk.70

Hooplemine pruutidega, samas piinlikustunne ja hirm karistuse ees.

ISA ASI
«Punaste õhtute purpur» lk.45

Korduv isa-kujund ühe tsükli vältel viitab tugevale kiindumusele. Isa on üldistuv meessooks kui tervikuks.

isa oli joodik,
ema oli pai

«Punaste õhtute purpur» lk.41

ma polegi isa näinud,
ta elu aeg käis tööl

«Punaste õhtute purpur» lk.27

isa oli karm, aga ema oli helde
«Punaste õhtute purpur» lk.33

kus on ees üks suguvend
säeme ankrusse me end
pambud lahti varna vöö
see on väga lõbus töö.

«Laulud eestiaegsetele meestele» lk.18

Froidistlik kujundivoha viitab alateadvuse tungidele: suguvend, ankrusse seadmine, pampude lahti tegemine, vöö varna panemine ja lõbus töö.

SELGE HOMMIK

(mees ootab augu pääl)
«Laulud eestiaegsetele meestele» lk.18

Ankrud, lipsud, õnged ja särgid, mis uputatakse vette, seostuvad meessooga või meestevaheliste suhetega.

Ja haaras mindki hinge-äng,
kuid veel ei ole meeste mäng
\- - -\
siis takistama lähen neid
nii sama palja rinnaga

«Laulud eestiaegsetele meestele» lk.54

Väljendatud patsifism tunneb hirmu meeste mängu pärast, sõjas tapetakse peamiselt mehi.

Aednikud armastavad aednikuid
«Mõru ning mööduja» lk.25

Aednikud on reeglina mehed.

NEMAD

Kes päraku poolt
ravib kaksteistsõrmiksoolt
\- - -\
Neid mehi on meile vaja!

«Laulud eestiaegsetele meestele» lk.49

Satiir, aga froidistliku alatooniga.

Sa tuled mu juurde mees
- - -
Ma und näen külmunud kalast.
- - -
ma oksa peal turnin pärdik

«Mõru ning mööduja» lk.37

Froidistlikud sümbolid mees, kala ja oks.

Mis on meeste tehtud? -
Need on mitmed seltsid:
laulu-, mängu- või ka
mõned mässuseltsid
(naiste tehtud on suured suguseltsid)

«Oli kevad, oli suvi»

Naine

1. Ebameeldiv
Siutsuv suu, mis paelus pilke
saatis kilke järel pilke
valla valgeist hambaist õhku,
alla kukkus kuldset põhku

«Kiikajon ja kaalepuu» lk.17

söö seda õuna,
korda jälle siis:
Eeva, sinu orki
läks paradiis!

«Kiikajon ja kaalepuu» lk.13

litsid õed
«Laulud eestiaegsetele meestele» lk.53

naised vaarumas
«Mõru ning mööduja» lk.49

inetud jalad
ja ilus hääl

«Mõru ning mööduja» lk.45

Misasja teab naine absurdist
«Laulud eestiaegsetele meestele» lk.27

Kaks-kolm olmepiigat
«Mõru ning mööduja» lk.29

Virus, Irus, Ämma rinnal,
Lindanisas, Liivi rannal,
- - -
suuremat ei sobi olek
tihti juhtub viha tulek

«Kiikajon ja kaalepuu» lk.24

Naisenimedega kohtades ei tunne poeetiline mina ennast hästi.

2. Agressiivne
Miina Härma, Anna Haava
lõid mu hinge hiigla haava
«Oli kevad, oli suvi» lk.63

ta tõukas tagumikuga
mind endast eemale
- - -
siis tõukas ta mind tissiga
ei seda ma võind kannata-
da! - - -

«Kiikajon ja kaalepuu» lk.44

(Under vaatab pilgul selgel valjul)
«Laulud eestiaegsetele meestele» lk.32

kenad neiud on jälle jultunuks läinud
«Mõru ning mööduja» lk.43
naise süda t õ r k s a k s jääb
siiski
igavesti

«Oli kevad, oli suvi» lk.132

3. Naine ja loom
naisi ja hobuseid
sälgude suguseid,
naisi ja hobuseid
tõrksaid ja tugevaid
taltsaks pead tegema
valdajal väel!
- - -
armsaks pead tegema
armunud käel

«Kiikajon ja kaalepuu» lk.20

ja elu eriti rikuvad
hääd naised ja kurjad koerad

«Mõru ning mööduja» lk.39

naine tahab last
laps tahab koera
koer tahab konti
- - -

«Kiikajon ja kaalepuu» lk.19

ei lähe need lehmad meelest
kes ädala peal läksid lõhki

«Mõru ning mööduja» lk.35

Lapsepõlves nähtud lõhkiminevad ümarad lehmad seostuvad ilmselt rasedate naistega.

karjalauta läksin ma,
et piigakesi kaeda,
ühelgi neist minu jaoks
ei olnud aga aega
- - -
kõige kenam virtsakäru
hakkas välja viima
- - -
ah mu vaene ülikond
see on nüüd ropp ja kole
sellist kosjaskäiku
ilmas teist ei ole

«Kiikajon ja kaalepuu» lk.55

Seostab naisi loomadega minnes väidetavalt naiste juurde karjalauta. Pöördumise objekt äratab kahtlusi, virtsakäru lükkasid lautades tavaliselt meeskarjakud. Seetõttu ebaõnnestub ka suhe, määritud ülikonda võib tõlgendada ka määritud reputatsioonina.

4. Väline manipulatsioon
saatuse üksluises üsas
- - -
naaldudes rüütatud rindade vastu,
kord-korralt paljaks neid võttes ja pannes neid tagasi

«Mõru ning mööduja» lk.32

Üksluine üsk on tähelepanuväärne kujund, normaalse seksuaalse sättumuse puhul peaks üsk kõige muu kui üksluisusega seonduma. Naise erogeenne tsoon ei näi erutavat, pigem tekitab ebakindlust. Suhe jääb välise manipulatsiooni tasandile.
naine tahab olla see,
keda silitatakse
«Oli kevad, oli suvi» lk.98

5. Ahistatud naine

kukkus Kai
suisa suuli
kui ta sai
kõmdi kuuli

«Laulud eestiaegsetele meestele» lk.43

Kaastunde puudumine naise tapmise puhul, tundub nagu oleks tegu väärtusetu olendiga, kelle surm on paigutataud lorilaulu konteksti, sama motiiv ka raamatus «Mõõganeelaja» 1972.

ta eidekesi ehmatab
«Mõru ning mööduja» lk.6

lähed lebad luine sängis,
naine nutuga lahutab meelt

«Mõru ning mööduja» lk.33

Emotsioonaalne külmus.

6. Teenindav naine
ja naine pesu pesi
«Mõru ning mööduja» lk.43

tuleb turunaine
«Mõru ning mööduja» lk.48

kojanaine
«Mõru ning mööduja» lk.51

Runneli luules on naisel sageli teenindav funktsioon, naine pole mehega samaväärne.

7. PLIKA JA KILP

«Oli kevad, oli suvi» lk.86

(palindroomi pealkiri, ei suuda tüdrukule lähedale pääseda, takistus suhtlemisel noorte naistega on nähtav ka kõige sügavamates keelekihistustes)

8. Positiivsed elamused seoses naistega
(kas ei oska väljendada või väljendab kohmakalt ja väheveenvalt)
su puusad on kui pastilaa
ma näppe lahti neist ei saa

«Punaste õhtute purpur»

Jääb nõutuks ja reageerib ebaadekvaatselt:
ta vahetas kleiti
ma nägin ta keha.
Ma tahtsin ta hääks
sääl midagi teha.
Ma lugesin raha:
sada viiskümmend rubla...
Ei kinke ta endale
teha ei luba!

«Kiikajon ja kaalepuu» lk.38

Sümpaatiat võivad äratada välja kujunemata või vanad naised.
vanaeit küttis sauna -

kuum, et võtta karva
«Kiikajon ja kaalepuu» lk.41

Üldisest suhtumisest naisesse moodustavad erandi raamatu «Punaste õhtute purpur»i 2 viimast tsüklit Õhtud ja Me liigume.

9. Peresuhted

isa on visa,
ta lutsib veel nisa,
kuigi on küllaltki vana.
Ema on kena,
ei tõrele tema,
talle too jant on
ükstakama.

«Kiikajon ja kaalepuu» lk.27

Suhete formaliseerumine.

mu kodu on minu Canossa
«Laulud eestiaegsetele meestele» lk.29

Kodu kui alanduse paik, kust igal võimalusel püütakse põgeneda.

Me jätsime kodud, kuid kahju ei olnud
«Laulud eestiaegsetele meestele» lk.5

põll võta eest ja põgene kodust
«Mõru ning mööduja» lk.21

tahaks saada vabaks kõigest argipäevapatust
«Mõru ning mööduja» lk.28

(mees ja naine on ühes paadis)

Nad lõbusõitjad ei olnud küll
«Laulud eestiaegsetele meestele» lk.38

(naiseksvõetud Epuga ootab tume tulevik)
«Laulud eestiaegsetele meestele» lk.26

Naisest, lastest, kodakondseist,
kõigist-kõigist lahku
- - -
suures ilmas sugurahvast
Vastandumine, süütunne ja õilistamine

VOLI

üht kõikidelt tahta on võimatu
üht kõikidel t e h a on võimatu
- - -
kes keelama läheb on nurjatu -
kes peab see peab!

«Kiikajon ja kaalepuu» lk.71

Homoseksuaalsetes ringkondases eriti populaarne tekst, mida on laulnud Joel Steinfeld, kes on karistatud homoseksuaalse kuriteo eest.

PATT

me käime keset sümboleid
see on me meelest tõelus,
kuid tegelikkus teine on
- - -

«Kiikajon ja kaalepuu» lk.23

Rahulolematus tegelikkusega.
ihu ohvriks tuues hoidke alles hing

«Kiikajon ja kaalepuu» lk.25

Vastandumine ja õilistamine samaaegselt.
lõõg on lühike, lõbu on pikk,
hirm on lühike, himu on pikk.

«Punaste õhtute purpur» lk.17

Vastandus ja süütunne.

VANGI LAUL

Tõuse, oh mõte, nii samuti sa,
ilma ja öhe siit kanna
keha, mis teistviisi viisat ei saa,
palub, kuid Peetrus ei anna

«Kiikajon ja kaalepuu» lk.108

Keha ja vaimu vastandus ja samas ka konflikt luterlike (moraali)normidega.

Ma häbenen öelda, et häbenen.
Ma kardan öelda, et kardan.

«Oli kevad, oli suvi» lk.100

See on tõsi. Olen hull või rumal.
«Oli kevad, oli suvi» lk.83

Süütunde otsesed väljendused.

valgeks vilistan musta
«Mõru ning mööduja» lk.6

Väärtuste relatiivsus froidistliku sümboolikaga.
silmad võtavad süüdlase läike
«Mõru ning mööduja» lk.23

olgu ma või viimne ketser
«Laulud eestiaegsetele meestele» lk.22

Kõik häbi, mis maailmas olnud,
on meiegi häbiks saanud

«Laulud eestiaegsetele meestele» lk.41

sõber on raskelt su rinnale langenud,
lutsutab ligimest kauge keskvõim.

«Laulud eestiaegsetele meestele» lk.11

Runnelile tüüpilised tekstinäited, kus homoseksuaalne motiiv õilistatakse patriootilise või religioosse retoorikaga.
roomasime mäele,
haljale oksale,
Immanuel!

«Laulud eestiaegsetele meestele» lk.19

mõni sõber elab siin
siinsamas
suur rõõm täidab mu rinda
aamen!

«Mõru ning mööduja» lk.48

Kokkuvõttes võib öelda, et Runnelil on enam perspektiivi välisturul edukalt läbi lüüa kui paljudel teistel eesti luuletajatel. Homoluulel on kõikjal tsiviliseeritud maailmas kindlate maitse-eelistustega ja rohkearvuline publik.

Runneli näide annab julgust eesti luulega tegeleda, meie kirjandus ei ole nii tühine ja ebahuvitav nagu me oleme harjunud mõtlema. Tuleb ainult üle olla oma eelarvamustest ja analüüsida tekste sellistena nagu nad tegelikult on.

Eesti kirjandus on rikas ja tal on suur tulevik, selle käsitluse tagajärjel muutub vaieldavaks Emil Tode juhtpositsioon eesti homokirjanduses, kuid konkurents on pluralistlikus ühiskonnas niikuinii vajalik nähtus.

© Rein Mets 2002