Sergei Michailovich Eisenstein sündis Riias, saksapäritoluga juudi perekonnas. Arhitektist isa Mikhail Osipovitsh Eisenstein ja ema Julia Ivanovna nee Konetskaja ainsa lapsena. Algul õppis ta Riia Humanitaargümnaasiumis ja hiljem süvendatult saksa-, inglise-, ja prantsuse keeli.

Oma noorusea veetis Eisenstein koos oma emaga pärast perekonnalahutust enamalt jaolt Petersburgis.

Haridustaust on Eisensteinil aukartustäratav. Ta on õppinud Riia Kaunite Kunstide Instituudis, Petrogradi Arhitektuuri Instituudis, Ohvitseride Sõjaväe Akadeemias, õppinud Moskas Akadeemias idamaakeeli ning loomulikult filmi-ja lavakunsti.

Võttis osa Bolshevistlikust Revolutioonist 1917. aastal.

Hämmastav, kui suurt rolli on Sergei Eisensteini elus mänginud Berliin. Tulevase filmilavastaja isa kutsus Sergeid Berliini emigreeruma, kuid poeg ei soostunud. Ta jõudis sellesse linna alles 1926. aastal seoses «Soomuslaev Potjomkini» linastamisega Edmund Meiseli originaalmuusika saatel. Hiljem on Goebbels öelnud - Saksamaa vajab oma natsionaalsotsialistlikku «Potjomkinit».

Kummalisel kombel on just Saksamaa osutunud tundlikuks Eisensteini kunstile. Nagu muide Tarkovskigi suhtes. Eisenstein vastab oma loomingus ju ka mõnedele saksa küsimustele, näiteks küsimusele kuritegelikust liidrist.

Kahekümne viie aasta jooksul ei ilmunud Eisensteini kirjapandud pärandist midagi. Tema kolmeköiteline raamat «Montaazh», milles vast esmakordselt jõudis lugejani Eisensteini autoriseeritud montaazhikäsitlus, ootas aastakümneid avaldamist sellisena, nagu ta seda ise kavandas, mitte enam fragmentideks laiali puistatuna. Teisalt: uudsed tehnilised võimalused, kas või internet, nõuavad mõtestamist ning siin võivad ilmneda kõige ootamatumad kokkupuutepunktid vanade teooriatega, sealhulgas Eisensteinigi omaga.

Tema tuntumatest töödest olid sellised filmid nagu "Alexander Nevski"  I osa planeeritud triloogiast ja "Ivan Julm" I-II,  II osa oli keelatud Nõukogude Liidus.

Karlinski kirjutab oma mälestustes, et Mehhikos "Que Viva Mexico! " filmivõtetel olles oleks tänu Eisensteini homoseksuaalsetele kalduvustele äärepealt suur rahvusvaheline skandaal puhkenud. Tal oli kirglik ja leegitsev armuvahekord Grigori Aleksandroviga ning oma homoseksuaalse eraelu pärast oli ta ka nõukogude võimude mustas nimekirjas.

Thomas Waugh on kirjutanud Eisensteini filmide homoerootilise analüüsi" A Fag Spotter's Guide to Eisenstein", ajakirjas "Body Politic", no. 35 (juuli/augusti numbris 1977). Mitmed Eisensteini erootilised joonistused on avaldatud ajakirjas "Literaturnoe obozrenie": Erotika v russkoi literature (1992).

Filmid:

• Stachka /"Streik"/, 1925
• Bronenosets Potemkin /"Soomuslaev Potjomkin"/, 1925
• Oktjabr /"Oktoober"/, 1928
• Staroe i novoe /"Vana ja uus" , "Old and New"/, 1929
• Aleksander Nevski 1938
• Ivan Groznõi ( "Ivan Julm"( 1.osa 1945; 2.osa 1958)

Raamatud:

• The Film Sense (1942)
• Film Form (1949)

 Kommunisti ja androgüüni vahepeal

Vaapo Vaher kirjutab: "Üks lihtsameelne küsimus: kas kommunist võib olla geenius? Okei, jätame kõrvale pesakonna Lääne suurvaime-humaniste. Ütleme, et nemad olid “eksiteel”. Oletame, et nemad oma piiritaguses stalinismis, trotskismis, maoismis jmt. olid pimestatud, ehkki ise arvasid, et on valgustatud. Võtame mõne vene punase kultuurisuuruse, kelle kohta nii Ida kui Lääs üksmeelselt hõikaksid: geenius. Säherdusi annab otsida, ikka kas pole olnud see õige punane või siis oli jälle liialt napilt geenius. Üks figuur siiski tingimusteta on – Sergei Eisenstein. Tema “Soomuslaev Potjomkin” sai Stalini tunnustuse, Goebbelsi kadeduse ja läänlastest kriitikute vaimustunud vastuvõtu osaliseks. Aastal 1958 valisid rahvusvahelised eksperdid filmi kõigi aegade parimaks kinotööks.

Muidugi, nüüd püütakse Eisensteini kommunismist puhtaks pesta, viidatakse, et ta ei kuulunud ametlikult parteisse, et oli punaametnike suhtes irooniline jne. Ent pole kahtlust, et hingelt oli ta õigeusklik kommunist. Revolutsiooni puhkedes jättis ta instituudi ja tormas Punaarmeesse, ehkki tema juured olid jõukas arhitektiperes, mis just oli pärinud vanaisa, ristitud juudi Osip Eisensteini miljonid ja saanud võimudelt aadlitiitli. Hiljem on rezhissöör veendunult kinnitanud, et just revolutsioon tegi temast kunstniku, ja tõepoolest, kogu ta loome on püsinud punase idee teenistuses. Nii esmatöö “Streik” (1924) kui “Potjomkin” (1925), kõnelemata “Oktoobrist” (1928) või “Vanast ja uuest” (1929). Ja kui ametliku kriitika alla langesid lõpetamata jäänud “Bežini aas” (1935-37), Turgenevi ja Pavlik Morozovi kummaline psühhoanalüütiline segu ja “Ivan Groznõi” (1946) teine seeria, mis tükkis analüüsima diktaatori üksindust, siis ei tähendanud see filmide antikommunistlikkust, etteheideti, vaid formalismi. Režissöör oli muutunud keerukamaks, loobunud otsepropagandast.

Niisiis, kas Eisensteini tippfilmide hulljulge tehniline ja vormiline novaatorlus ning vapustavad uuendused montaažis on sedavõrd sugestiivselt olulised, et autorile võib andestada filmide sisu, kohati ju hüsteeriasse paisuva kommunistliku propaganda? Miks aga ei andestatud propagandistlikkust aastakümneid näiteks Leni Riefenstahlile, kes oma vaadetelt polnud kaugeltki nats ja keda tõepoolest haaras üksnes vormiline hoogne uudsus ja metafoorika?

Eisensteini filmide vastupandamatut kütkestavust on psühhoanalüütikud hakanud seletama linatöödesse kätketud alateadvuslike seksuaalsete hoovustega. On teada, et Eisensteini ema oli erotomaan, keda mees ei jaksanud rahuldada; sellest sigisid temperamentsed koduskandaalid, mis lõppesid lahutusega. Kohus mõistis poja isa kasvatada, sest ema oli mastaapselt rikkunud abielu. Seksuaalsusesse süüvis Eisenstein enne puberteeti, leides ema spetsiifilisest raamatukogust ka L. von Sacher-Masochi sadomasohhistlikku klassikat. Sõnaga, Eisensteinis käärisid lapsepõlvekompleksid ja nende ilmnemist võib ta filmides tõepoolest ohtralt leida. Aina korduvates julmusestseenides on ohvriteks sageli lapsed. Tõsiasi on, et Eisenstein joonistas kogu elu kirglikult frivoolseid pilte. Mihhail Romm mäletas: “Ta joonistas vahetpidamata. Ja ainult tühist osa neist on võimalik publitseerida, sest suuremalt jaolt oli see puhas roppus.” Nüüdseks on Eisensteini pornograafilisi joonistusi ilmutatud küll, enamjaolt valitseb neis kujundina gigantne fallos.

Eisensteini on tema kuulsuse hakust alates kahtlustatud homoseksualismis. Vaatluse all on olnud tema kiindunud suhted ilueedist näitleja, hilisema tuntud rezhissööri Grigori Aleksandroviga. Eisensteini abi- ja kokkuelu naistega on paljud ta lähedased tunnistanud fiktiivseks."

"Muide, oma revolutsioonijärgseid karikatuure toimetustesse pakkudes oli ta signatuuriks valinud Sir Gay, ehkki gay ei tähendanud toona veel seda, mis tänapäeval.

Aga idee inimese androgüünlikust algest tõmbas teda kogu elu. Mehhikos oli tal võimalus viibida indiaanlaste külas, mille elanike füüsises avanes süntees “poisist, kes pole veel kaotanud oma algset naiselikkust, ja tüdrukust, kes pole minetanud poisilikku üleannetust”. Režissöör tunnistas, et temaski elavad nad ikka veel koos.

Tegelikult pole sel kõigel maailmarevolutsiooniga võrreldes mingit tähtsust. Tuleb lihtsalt tunnistada, et ka kommunistis võib peituda geenius".