Suri Stratfordis
1597.
aastal naases Shakespeare tagasi Stratfordi, linna südamesse nimega New Place,
mitte kaugele oma perekonna majast, mis oli suuruselt teine maja Stratfordis.
Tal oli endiselt suur menu Londonis, mis kindlustas vanameistri
vanaduspõlve.
Mingite
segaduste tõttu oli ta aastaks 1611 kolinud tagasi majja, mille ta oli lasknud
ehituda oma perekonnale. Tema ainus poeg, Hamnet oli surnud lapsena. Lahkunud
oli ka tütar Judith (kaksikõde
Hamnetile), tema kolmas laps Susanna abiellus Stratfordi doktori John Halliga.
1608.
aastast alates mängiti Shakespeare´i teoseid ka talle endale kuuluvas teatris
„Blackfiarsis”. See tagas kõigile truppi kuuluvatele liikmetele lisateenistuse.
Selsamal aastal suri ka näitekirjaniku ema.
Neljakümne
kaheselt otsustas dramaturg teatrist lahkuda. Ta oli seda pikalt ette
valmistanud, kogunud vara ja ostnud avara maja. Viimased aastad kodulinnas olid
sündmusterikkad. 1614. aastal toimus ränk tulekahju ja hakkasid levima jutud
tema suguvõsa kohta.
Shakespeare`i
tervis oli halb ja ta suri Stratfordis 52-aasta vanuses 23. aprillil 1616.
aastal. Mõnede allikate kohaselt oli ta eelmisel õhtul külla tulnud sõbrad
näitekirjanik Ben Jonson ja luuletaja Michael Dreyton, tarbiti ohtralt
alkoholi.
Ta
maeti Stratfordi Holy Trinity kiriku altari kõrvale, samasse kirikusse, kus
väike Will kord ristiti.
Tema
hauasambal on sõnad:
Good frend for Jesus sake forebeare,
to digg the dust encloased heare,
Bleste be ye man yt spares thes stones,
And curst be he yt moves my bones.
Väike arutlus
Oma
enda tahtel lahkus Shakespeare'i oma abikaasa, Anne Hathaway`i juurest. Me ei
saa teada neid tegelikke põhjuseid. Võib oletada, et neil ei olnud õnnelik
abielu, ometi oli neil kolm last: Susanna, sündinud 26. mai 1583 ja kaksikud,
Hamnet ja Judith, sündinud 2. veebruar 1585. Nende sünniaktide sissekanded on
tehtud Püha Trinity registrisse.
Kas
William Shakespeare oli homo? Siin on küsimus, mis on alati olnud seoses
Shakespeare`ga kestvalt üleval. Mul on kolm võimalikku vastust seoses sellega,
millest ükski neist ei ole üheselt vastatav ja kerglaselt võetav, kuid kõik
see, väärib ometi hoolikat kaalumist.
Vastus
Üks: Mis sul sellest?
Vastus
Kaks: See sõltub sellest, kes sa ise oled ja miks sa arvad, et keegi võib olla
ka homo, suurvaimuna, kultuuris, mis määratleb inimese seksuaalsuse
tähelepanuväärselt erinevamalt, kui seda teeme meie oma kaasajas.
Vastus
Kolm: Loe Sonetti nr. 20!
Esimene
vastus:
Miks
see ikkagi nii oluline on? Võib olla ka väga hea põhjus muretsemiseks, kuid
nüüd on hea aeg mõelda, miks tahaks küsida seda küsimust. Kuidas mingigi vastus
saaks mõjutada lugemisel mõistmaks paremini Shakespeare'i hinge- ja
loomeseisundeid? Kui te olete hoofoob, siis miks on vaja just teada seda
autorist, saamaks oma odava pointi kas siis ühes või teises suunas? Kui te
olete gei, sooviksite ehk selle küsimuse tõstatamisega luua mingit
solidaarsust, et ka varasem kirjanduskultuur võis homofiilne olla- samas praegu
kahjuks üsna jõhkralt homofoobiline olles. Või ehk loota, et toetudes oma
hirmudega oma varjatud homoseksuaalsusele või vabandust otsides sellest, igal
kujul on oht kartusteks, et mõista või tabada Shakespeare'i mitmetahulist
olemust tema loomingus valesti. Aga palun rahunegem!
Ilmse
homoseksualistina oleks võimatu olnud vast Shakepeare`il säilitada oma
loomingut järeltulevatele põlvedele vaimu kinnituseks, ajaloo kulus, kus
homofoobne kitsarinnalisus ja sallimatus nii religioossel kui ühiskondlikul
pinnal on periooditi olnud metsikult sallimatu.Tähtsaim kõigest on ikkagi see,
et Shakespeare`i Surematu
Loomingu Ime on selles, et tema tööd
on säilinud neli sajandit - meie ajani välja.
Teine
vastus:
Kas
keegi saaks olla homo sellises kultuuri- ja moraalikontekstis, mis määratleb
inimese "välise" seksuaalsuse ja on tähelepanuväärselt erinevam kui
meie ajal? Kindel EI? Uurimine näitab, et Shakespeare vanuses, oma homoseksuaalses "unistamises" ei
saa leida midagi taunitavat või moraalivastast, sest see on nii põgus nagu
sonett ise. Shakespeareì ei saa ka süüdistada ühiskonnaohtlikus padupederastia
propageerimises, sest selleks pole meil piisavalt tõendeid, et käsitleda seda,
kui ohtlikku, retsitiivset. Teisisõnu, kui oled mees ja sooritad konkreetse seksuaalse
akti mõne teise mehe või noormehega, on asi selge, sa oled shovinistliku
heteroenamuse meelest-pederast.
Kui
see kõik jääb asjaosaliste vahele, on see nende eraasi ja edasikaebamisele ei
kuulu. Ja see ei tundugi nii suur kuritegu.
Kui
aga keegi kaebab, kui ohvrit väidetavalt vägistati, on tegemist meessoost kodaniku
vägistamisega, mis on kordi ohtlikum kuritegu paljude lausheterote ( iseäranis
meessoost) meelest, kui neiu või naise vägistamine. Kummaline- aga nii see
pahatihti meil on.
Lisaksin
siia vaid, et seda juhtub uskumatult harva!
Üks
võimalik seletus võiks olla, et see aeg, kus Shakespeare elas, oli väga
patriarhaalsete arusaamade aeg, et perekonna nime ja majanduslikku jõukust
võeti läbi isasliini. Iga mees, kes midagi väärt, usuti aretavat koos oma
naisega (pole tähtis millisega) meessoost pärijad, samas kui naiste omandis see
ebaproportsionaalselt väike kogus oli.
Jõukust
võrreldi ja möödeti alati meesliini kaudu. Seadused olid seatud nii, et need
piirasid nende pärandist suurema osa perekondlikust rikkusest naisliini osas ja
seadused ka pärimisõiguse osas, mis olid ka vaieldavate omandi ja muude maksude
puhul alati meessoost järglaste või isegi surnud meesperekonna liikmete kanda.
Nii et ükskõik, keda sa ka seksuaalselt tegelikult eelistasid, oli see meeste
kanda ja naised koos väikelastega kuulusid mehe poolt ülalpeetavate arsenali.
Peame
meeles pidama, et meie endi n.n. perekultuur on meisse sööbinud tugevamini kui
oletada oskaksime, kuidas tegelikult rikkust ja prestiiži tuli edastada. Et
need n.n. seaduspärasused ei lange tihti kokku inimese tegelikku seksuaalsust
arvestades ja see ei olegi eriti üllatav. Kindlasti on meie kultuuri ootused,
kuidas jaotatakse omandimakse, on tegelikult juba ammu paikka pandud ja sellega
me enamasti oma pead ei vaeva. Kuid suurem küsimus: Kas Shakespeare oli homo
kui tema kaasaeg ja temaaegne ühiskondlik moraal ei ole teda selles hukka
mõistnud (ega ka ühtegi teist meest seoses temaga). Kas see on pidev homoseksuaalide
seisund läbi aegade? Sellele küsimusele saame vastuse, kui palju on keegi
heteroseksuaalselsena seadusteregistritesse märgistatud ja kas nad on samas
olukorras kui homoseksuaalid?
Kolmas
vastus:
Kas
olete ikka hoolega lugenud Shakespeare'i 20. sonetti ? Peaksite seda veel ja veel
lugema, lugema seda hästi tähelepanelikult. Meeles pidama, et tegemist on tema
varasemate aastatega. Tasub meenutada, et Shakespeare`i naine oli temast 8
aastat vanem. Shakespeare küll abiellus temaga aga jättis ta maha Stratfordi,
asudes ise elama hoopis Londonisse. Samuti tundub, et kirjamehe pidevad
ebakorrapärased pere külastused nädalavahetustel või mis iganes, annab täiega
alust oletuseks tema oletatavast biseksuaalsusest kui mitte isegi
homoseksuaalsusest.
Lisaks
vaid lõpuks, et Shakespeare`i teatris mängisid reeglina meesnäitlejad kõikki
rolle. Kujutlege Romeo ja Julia-lugu tolleaegses esituses, kus Juliat mängis
alati nooreks neiuks riietatud noormees, see saab ju tegelikult hoopis teises
võtmes konsepti, samas ka hoopis traagilisema. (Vale koht, valed perekonnad,
vale taiming- surematu armastus!)
Paradoksaalselt
on Romeo ja Julia just heterotele läbi aegade väga meeldinud ja seega enim
armastatud armastuslugusid.
Suurbritannias leiti
haruldane Shakespeare´i portree
Suurbritannia
kultuuripärandiga tegeleva organisatsiooni The Shakespeare Birthplace Trusti
esindaja sõnul tuli päevavalgele kuulsa näitekirjaniku William Shakespeare`i
haruldane portree.
Asjatundja
Paul Edmondsoni kinnitusel on ligi 400 aasta vanune portree ainus, millel
Shakespeare`i on autentselt kujutatud, edastab Reuters.
Leitud
portree valmis 1610. aastal, kuus aastat enne näitekirjaniku surma. Maalimise
ajal oli Shakespeare 46-aastane.
Maalile
ja raamile tehti ka röntgen- ja infrapunauuring, mis tõendasid, et nimetatud
maal on valminud 1600. aastatel.
Maali
uurinute sõnul on see kunstiteos erinev neist maalidest, millel teda siiani
tavapäraselt on kujutatud.
Varem
peeti Shakespeare´i autentseks kujutiseks kahte maali, mis valmisid pärast tema
surma umbes 1623. aastal.
Nimetatud
portree on sadu aastaid kuulunud Cobbe perekonnale. Selle perekonna kauge
esivanem oli Shakespeare`i ainus ametlikult teadaolev patroon, Henry
Wriothesley, kolmas Southamptoni krahv.
Maali
praegune omanik Alec Cobbe külastas Londonis rahvuslikus portreegaleriis olnud
näitust «Searching for Shakespeare» ning talle jäi seal see maal silma.
See oli tema perekonna valduses oleva maali koopia.
NB!
Cobbe`i
perekonnale kuuluvat maali saab Stratford-upon-Avonis näha näitusel «Shakespere
Found» 23. aprillist kuni 9. septembrini 2009.
Teine maal
Neljasaja-aastane
maal, mis varem arvati kujutavat naist, on osutunud William Shakespeare'i
meesoost sõbra ja patrooni portreeks, teatas pildi omanik teisipäeval. Maalil
on Southamptoni krahvil pikad mustad lokkis juuksed, punased pruntis huuled,
kõrvarõngas ja sale parem käsi.
"Ta
kannab tolle aja moodsat meherõivastust, kuid kõrvarõngas ja juuksed on
naiselikud ning 1590. aastate kohta üpris ebatavalised, " ütles maali
omanik Alec Cobbe ajakirjanikele.
Cobbe
perekond on sajandeid arvanud, et pilt kujutab kedagi leedi Nortonit. Hiljuti
aga on selgunud, et perekond on Southamptonitega suguluses. Peale selle
meenutab maal tugevasti teisi pilte kolmandast Southamptoni krahvist. Seetõttu
on Cobbe nüüd veendunud, et pildil on just see Shakespeare'i sõber ja sagedane
võõrustaja.
Õpetlased on juba ammu väitnud, et just Southampton on see teismeline noormees,
kellele on pühendatud üks Shakespeare'i varane sonetitsükkel.
Maal pärinebki arvatavasti 1590. aastatest, mil Shakespeare kirjutas muuhulgas
soneti "mu kire isand-valdjatarist" ("master-mistress of my passion").
"See
illustreerib väga elavalt sonetti number 20. Olen kindel, et meie ees on
sonetis kirjeldatud isik, " ütles Cobbe.
Kuid
hoolimata kärast, mida ajalehed avastuse ümber on tekitanud, arvavad
kunstiajaloo asjatundjad siiski, et krahv Southampton polnud transvestiit, vaid
pigem keigar.
BNS
California
Ülikooli professor Lars Engle ülemaailmselt tunnustatud Shakespeare`i uurija ütles
oma 1995 intervjuus The New York Times`ile, "Shakespeare oli, mida me
peaksime mõistma kui homo, kellele meeldisid noored mehed ."
William
Shakespeare - Sonetid (valik)
2.
Kui neljakümne
aasta künnist täis
on vagusid su ilu nurm, su
pale,
ja noorusrüü, mis kord nii
uhke näis,
kui kalts sind katab, närune
ja hale, -
kui siis su ilu taga
küsib,
su õitseaja aaret pärib veel,
siis, et see sinu aukus silmis püsib,
vist kiitma häbist sul ei
käändu keel.
Küll oleks kiiduväärt, kui selle peale
sa võiksid kosta :
"Vaadake mu last,
see on mu arve, õigustus mu
eale,
mu ilu tema hoiab kustumast."
Nii jälle
uueks saaks su vana tuum,
su jahtuv
veri oleks noor ja kuum.
4.
Mu armas raiskaja, mis kius või
vaen
su pärandit sind sunnib üksi
kandma ?
Kõik, mida loodus annab, on ju laen,
ja helde
on ta heldetele andma.
Eks, kaunis ihnur, väärast pruugist kulu
suur rikkus, mille andmiseks sa said
!
Kuis kasvada võiks aardest sulle
tulu,
kui ohtrat aaret raatsid peita
vaid ?
Sest ainult enesega tehes äri
sa ennast enda järel vargaks
muudad ;
eks loodus viimsel tunnil aru päri, -
kuis arved siis sa õigeks
seada suudad ?
Viid hauda
ilu enesega koos,
ehk see küll
võiks kesta su järelsoos.
6.
Siis ära
luba sa, et hoopis rikuks
talv sinu suve : enne hõrguks tee
üks astjagi, üks paikki õnnelikuks
tee enne iluga, kui sureb see.
Ei ole autu võtta vahekasu,
kui maksmisest on maksjal rõõmus meel ;
uus sina oleks sinu laenu
tasu,
ent kümme* - kümme korda parem
veel.
Kui sind
saab kümme, kümne palge joontes
sa kümnekordselt oma õnne näed.
Mis suudab surm ? Eks tuika laste soontes
su elu, kui
sul rinna peal on käed.
Liig hea su hurm
on isemeelseks äriks,
et surm
sind saaks, su ilu vaglad
päriks.
20.
Su naisepalge loodus ise minkis,
mu luule käskija ja käskijanna,
ja naise hella meele sulle
kinkis,
kuid naiste valskust põues sa ei kanna.
Su silmis sära rohkem, valskust vähem,
üks pilk neist kuldab kõike
ümberringi,
su jume neiu
jumele on lähem,
see paelub mehi, lummab naiste hingi.
Sind naiseks küllap esialgu loodi,
ent loodus,
sinust võlutud, läks segi
ja minu kahjuks,
muutes tegumoodi,
sind /tillukese lisandiga/ tegi.
Et sulle / naiste rõõmustus/ kord pandi,
arm /mulle anna, neile - armu andi/.
22.
Ei veena
peegel mind, et olen vana,
kui sinu näos on alles noorushurm,
ent kui ma sind näen ajast
kortsuvana,
siis tean, et lunastab mu päevad surm.
Eks ole ilu,
mis nüüd ehib sind,
rüü minu südamele, uus ja
kenam,
kuid sinu südant peidab minu
rind.
Saab mul siis olla iga sinust enam ?
Oo arm, sa
ole endaga nii valvas
kui mina - sinu, mitte enda eest
-
su südant kandes hellalt heas ja halvas
kui /hoolas amm/, kes kaitseb
/väetit meest/.
Kui vaikib minu süda, siis
ei saa
sa minult
enda oma enam ka.
29.
Kui
õnnest hüljatuna nutan sala,
sest oma kehva seisust kurtma pean,
ehk taevas kurt küll kuulma on mu hala,
ja vaatan end ja oma saatust nean
ja soovin olla nagu see, kes kenam,
kel lai on sõpruskond ja silmaring,
kel lootusi ja kunstitaidu enam,
ning mis mul head on, halvustab mu hing,-
siis, kui end põlgan mõttes iseendas,
toob mõte meelde sind, ja helinal
kui lõo, kes koidu ajal üles lendas,
hing laulab hümne taeva väraval,
sest sinu arm on rikkus, mille pärast
ma loobuks kuninglikust aust ja särast.
75.
Sind
vajab minu vaim kui toitu elu
või nagu vihmahoogu janus maa;
mind aina kiusab sinust mõlgutelu,
ei ihnsal unuda ta rikkus saa.
Kord aardest hea on meel, ent samas pahaks
teeb meele näriv kartus varga ees;
kord sinuga ma üksi olla tahaks,
siis taas, et näeks mu rõõmu igamees.
Kord sinu nägemise küllast joobun,
kord nälgin, unistades uuest peost;
ma ütlen lahti lõbudest ja loobun,
kui nendel sinuga ei ole seost.
Nii päevast päeva paast ja priisk,
kord küllane, kord kasin on mu liisk.
90.
Siis
vihka mind, kui pead, ja kohe praegu,
sest praegu käib maailmaga mul riid,
löö parem saatusega ühteaegu,
kui et mind hiljem ahastusse viid.
Ah, valu järelväes sa ära tule,
kui nüüdne mure enam mind ei söö,
et kurblik-vihmasele hommikule
ei annaks aset tuulevinge öö!
Ning hoobiks ära viimset hetke valva,
mil väikseist muredest ma olen nõrk,
vaid, hüljates mind enne, nõnda salva,
et teaksin: pole miski muu nii mõrk.
Ei loeks ma ühtki valu enam valuks,
kui süda sinu kaotamist mul taluks.
120.
Et kord
sa olid karm,
nüüd kiidan heaks,
mu hingele on tollest piinast kasu,
sest kui ma poleks vask või
raud, ei peaks
ma nüüdse süüga kuskil leidma asu!
Kui sind
mu karmus tabab, nagu mind
kord sinu oma, on see sulle põrgu.
Kas tõesti minu kalk türannirind,
kui vaeb su valu, verest
nüüd ei nõrgu ?
Eks meenuta too mure öö ju
mulle,
kui valusalt suur vaev me hinges keeb,
et, nagu sina
mulle siis, nüüd sulle
ma salvi tooks, mis põue terveks
teeb.
Ent lunaks loen ma sinu toonast süüd
-
ja nõnda olemegi tasa nüüd.
Loomingut:
"Asjatu
armuvaev" ja "Eksituste komöödia" arvatakse olevat Shakespeare
varaseimad tööd, siis "Kaks veroonlast" ja "Romeo ja
Julia". Neile järgnesid "Henry VI", "Richard
III", " Richard II ", "Titus Andronicus," "Tõrksa
taltsutus", "Kuningas John", "Veneetsia kaupmees"
, "Suveöö unenägu" "Lõpp hea, kõik hea", "Henry
IV", "Windsori lõbusad naised", "Henry V", "Palju
kära ei millestki", " Nagu teile meeldib", "Kaheteistkümnes
öö", "Julius Caesar", "Hamlet", "Troilus ja
Cressida", "Othello", Mõõt mõõdu vastu",
"Macbeth", "Kuningas Lear", "Timon Ateenast",
"Pericles, "Antonius ja Kleopatra",
"Coriolanus", "Cymbeline", "Talvemuinasjutt",
"Torm", "Henry VIII" ja "Kaks õilsat
sugulast"
e-mail
