Rein Mets / sokrates e-mail
| Rein Mets | Artiklid | Homokultuur | Homokunst | Foorum | Külalisteraamat |







Kõrvalekaldujate avangard

Platoni 'Symposion'

William Shakespeare

Hans Christian Andersen

Nikolai Gogol

Oscar Wilde

Walt Whitman

Friedrich Nietzsche

Ludwig Wittgenstein

Michel Foucault

Frederico Garcia Lorca

Selma Lagerlöf

Elisar von Kupffer

William S. Burroughs
& Allen Ginsberg


Marcel Proust

Jean Cocteau ja Jean Marais

Jean Genet

Luchino Visconti

Pier Paolo Pasolini

Franco Zeffirelli

Rainer Werner Fassbinder

Rosa von Praunheim

Sergei Eisenstein

Derek Jarman

Pjotr Tššaikovski

Sergei Jessenin

Sergei Djagilev

Vatslav Nizhinski

Rudolf Nurejev

Leonard Bernstein

Marina Tsvetajeva

Mihhail Kuzmin

Albert Kinsey

Georg Ots

A.Hitler ja J.E.Hoover

Seksuaalideoloogia
Eestis 20. sajandil


See on räpane, kuid hea

Gayd, lesbid ja biseksuaalid
läbi ajaloo


Vene homode nimekiri

uno.ee: Homoseksuaalsus

Kas homod
ei päri jumalariiki?


Paunvere inglid

Eesti gayluule: H.Runnel

El Museo del Gayo

William Shakespeare

William Shakespeare
(1564 - 1616)

poeet ja kirjanik,

Inglismaa

 

 

 

Inglismaa suurim poeg, poeet ja kirjanik  William Shakespeare sündis 23. aprillil 1564. aastal Stratford-upon-Avon`is, Warwickshire`is, kolmanda lapsena isa John`i ja ema Mary Shakespeare`i vanima pojana kaheksast õest-vennast. See väike linn paiknes elava kaubatee ääres. Seal elas kõigest kaks tuhat inimest.

 

 

Isa John oli kindategija ja kogukonna raehärra. Sa võid tänagi rahus  jalutada ja vaadata Henley Street`il maja, kus  William sündis ja üleskasvas.

William ristiti 26. aprillil 1564. Ta õppis kodulinna Stratford`i grammatikakoolis, kus pöörati suurt tähelepanu ladina keelele. Alustati põhitõdede omandamisega, hiljem töötati raskemate tekstidega. Põhiteemaks olid kuulsa rooma kõnemehe Cicero teosed. Õpilastel tuli ka tsitaate ladina keelest inglise keelde tõlkida või vastupidi. Vanemad õpilased pidid rääkima ainult ladina keeles, neile oli emakeele kasutamine keelatud. Tolleaegsele õpetusele tuginedes sunniti õpilasi kümneid ja sadu lehekülgi teksti pähe õppima. Kuigi see õpetus võib tunduda kurnav ja piinav, oli sellel ka suur osa Shakespeare`i kujunemisel. Dramaturg sai grammatikakoolist treenitud mälu ja hulganisti ladinakeelseid tsitaate, mida ta ka oma teostes kasutas.

 

28. novembril 1582. abiellus William 18 aastasena endast 8 aastat vanema Anne Hathawayga, kes oli pärit rikkast perest, Shottery`st.

1583. aasta mais sündis paaril esimene tütar Susanna. Vähem kui kahe aasta jooksul sündisid veel kaksikud poeg Hamnet ja tütar Judith. Laste nimedel on kindlasti mingisugune seos Shakespeare`i teoste „Hamleti” ja „Juuditiga”. Kahekümne ühe aastaselt oli William juba suure perekonna pea. Ta kandis nende eest hoolt kogu oma elu.

 

 

Esimene tutvus teatriga toimus Shakespeare`il siis, kui ta oli üheksateistaastane ja kuninganna Elizabeth pidi katku tõttu lahkuma Londonist. Kuninganna peatus mõnda aega Kenilworthi lossis. Selle sündmuse auks korraldati suurejooneline pidu, kus esitati ka etendus veepantomiimiga. Enne enda tõelist sidumist teatriga tutvus noor Shakespeare ka mimete rändtruppidega.

 

Elas Londonis

1593. aastal astus Shakespeare Lord Chamberlain`s Men (1603. aastast King`s Men) truppi, mis oli osaühistu ja kus kuulus juhtiv koht näitlejatele. Etenduste sissetulekud jagati omavahel võrdselt. Peale omandi ühendas neid ka loomingulise püüdluse ühtsus. Trupp tegutses 20 aastat.

1595–1596. aastal elas Shakespeare koos perekonnaga Püha Helena kiriku piirkonnas. Hiljem saatis ta naise koos lastega tagasi kodulinna Stratfordi, asudes ise elama Londoni eeslinna. Sinna jäi ta kuni aastani 1598.

Samal aastal puhkes katkuepideemia ja teatrid Londonis suleti Londonis võimude korraldusel.

 

Shakespeare tegi endale nime, avaldades jutustava luulepoeemi "Venus ja Adonis". See sai väga populaarseks ja seda avaldati uuesti mitmeid kordi. Järgmisel aastal avaldas ta poeemi "The Rape of Lucrece".
Mõnikord nimetatakse  Shakespeari ka "Bard on Avoni" (või lihtsalt "The Bard") või "luik Avon".

Kirjandusteadlased usuvad, et Shakespeare kirjutas enamuse oma töödest ajavahjemikul 1586 – 1612. Täpsed kuupäevad ja kronoloogia siiski puudub. Shakespeare'i teoseid on tõlgitud enamikesse maailma keeltesse ja neid mängitakse pidevalt kogu maailmas. Näidendite kirjutamisega alustas ta 1595. aastal.

 

1599. aastal panid viis annetajat (nende hulgas ka Shakespeare) rahad kokku ja ehitasid uue teatrihoone. Ühel päeval võeti „Teatri” hoone koost lahti ja veeti teisele platsile. Uuele teatrile pandi nimeks „Gloobus” („The Globe”). See paiknes Thamesi parempoolsel kaldal. 1599/1600 oli hoone valmis esimesteks etteasteteks. Etendusid kolm Shakespeare`i näidendit: tragöödia „Julius Caesar” ja komöödiad „Nagu teile meeldib” ja „Kaheteistkümnes öö”.

Shakespeare on parim seetõttu, et ta oskab käsitleda isikliku ja ühiskondliku elu kokkupuutepunkte. Tema geniaalsus peitub selles, et ta mõistab ülihästi kujutada, kuivõrd intiimselt ja varjatult asjad mõlemal pool tegelikult käivad, kusjuures ta annab sõnaõiguse kõigile, ka mõrtsukatele.

 

 

 Suri Stratfordis

 

1597. aastal naases Shakespeare tagasi Stratfordi, linna südamesse nimega New Place, mitte kaugele oma perekonna majast, mis oli suuruselt teine maja Stratfordis. Tal oli endiselt suur menu Londonis, mis kindlustas vanameistri vanaduspõlve. 

 

Mingite segaduste tõttu oli ta aastaks 1611 kolinud tagasi majja, mille ta oli lasknud ehituda oma perekonnale. Tema ainus poeg, Hamnet oli surnud lapsena. Lahkunud oli ka  tütar Judith (kaksikõde Hamnetile), tema kolmas laps Susanna abiellus Stratfordi doktori John Halliga.

1608. aastast alates mängiti Shakespeare´i teoseid ka talle endale kuuluvas teatris „Blackfiarsis”. See tagas kõigile truppi kuuluvatele liikmetele lisateenistuse. Selsamal aastal suri ka näitekirjaniku ema.

 

Neljakümne kaheselt otsustas dramaturg teatrist lahkuda. Ta oli seda pikalt ette valmistanud, kogunud vara ja ostnud avara maja. Viimased aastad kodulinnas olid sündmusterikkad. 1614. aastal toimus ränk tulekahju ja hakkasid levima jutud tema suguvõsa kohta.

Shakespeare`i tervis oli halb ja ta suri Stratfordis 52-aasta vanuses 23. aprillil 1616. aastal. Mõnede allikate kohaselt oli ta eelmisel õhtul külla tulnud sõbrad näitekirjanik Ben Jonson ja luuletaja Michael Dreyton, tarbiti ohtralt alkoholi.

Ta maeti Stratfordi Holy Trinity kiriku altari kõrvale, samasse kirikusse, kus väike Will kord ristiti.

 

Tema hauasambal on sõnad:

Good frend for Jesus sake forebeare,
to digg the dust encloased heare,
Bleste be ye man yt spares thes stones,
And curst be he yt moves my bones.

Väike arutlus

Oma enda tahtel lahkus Shakespeare'i oma abikaasa, Anne Hathaway`i juurest. Me ei saa teada neid tegelikke põhjuseid. Võib oletada, et neil ei olnud õnnelik abielu, ometi oli neil kolm last: Susanna, sündinud 26. mai 1583 ja kaksikud, Hamnet ja Judith, sündinud 2. veebruar 1585. Nende sünniaktide sissekanded on tehtud Püha Trinity registrisse.

 

Kas William Shakespeare oli homo? Siin on küsimus, mis on alati olnud seoses Shakespeare`ga kestvalt üleval. Mul on kolm võimalikku vastust seoses sellega, millest ükski neist ei ole üheselt vastatav ja kerglaselt võetav, kuid kõik see, väärib ometi hoolikat kaalumist.

 

Vastus Üks: Mis sul sellest?

Vastus Kaks: See sõltub sellest, kes sa ise oled ja miks sa arvad, et keegi võib olla ka homo, suurvaimuna, kultuuris, mis määratleb inimese seksuaalsuse tähelepanuväärselt erinevamalt, kui seda teeme meie oma kaasajas.

 Vastus Kolm: Loe Sonetti nr. 20!

 

Esimene vastus:

Miks see ikkagi nii oluline on? Võib olla ka väga hea põhjus muretsemiseks, kuid nüüd on hea aeg mõelda, miks tahaks küsida seda küsimust. Kuidas mingigi vastus saaks mõjutada lugemisel mõistmaks paremini Shakespeare'i hinge- ja loomeseisundeid? Kui te olete hoofoob, siis miks on vaja just teada seda autorist, saamaks oma odava pointi kas siis ühes või teises suunas? Kui te olete gei, sooviksite ehk selle küsimuse tõstatamisega luua mingit solidaarsust, et ka varasem kirjanduskultuur võis homofiilne olla- samas praegu kahjuks üsna jõhkralt homofoobiline olles. Või ehk loota, et toetudes oma hirmudega oma varjatud homoseksuaalsusele või vabandust otsides sellest, igal kujul on oht kartusteks, et mõista või tabada Shakespeare'i mitmetahulist olemust tema loomingus valesti. Aga palun rahunegem!

Ilmse homoseksualistina oleks võimatu olnud vast Shakepeare`il säilitada oma loomingut järeltulevatele põlvedele vaimu kinnituseks, ajaloo kulus, kus homofoobne kitsarinnalisus ja sallimatus nii religioossel kui ühiskondlikul pinnal on periooditi olnud metsikult sallimatu.Tähtsaim kõigest on ikkagi see, et Shakespeare`i Surematu Loomingu Ime on selles, et tema tööd on säilinud neli sajandit - meie ajani välja.

 

Teine vastus:

Kas keegi saaks olla homo sellises kultuuri- ja moraalikontekstis, mis määratleb inimese "välise" seksuaalsuse ja on tähelepanuväärselt erinevam kui meie ajal? Kindel EI? Uurimine näitab, et Shakespeare vanuses,  oma homoseksuaalses "unistamises" ei saa leida midagi taunitavat või moraalivastast, sest see on nii põgus nagu sonett ise. Shakespeareģ ei saa ka süüdistada ühiskonnaohtlikus padupederastia propageerimises, sest selleks pole meil piisavalt tõendeid, et käsitleda seda, kui ohtlikku, retsitiivset. Teisisõnu, kui oled mees ja sooritad konkreetse seksuaalse akti mõne teise mehe või noormehega, on asi selge, sa oled shovinistliku heteroenamuse meelest-pederast.

Kui see kõik jääb asjaosaliste vahele, on see nende eraasi ja edasikaebamisele ei kuulu. Ja see ei tundugi nii suur kuritegu.

Kui aga keegi kaebab, kui ohvrit väidetavalt vägistati, on tegemist meessoost kodaniku vägistamisega, mis on kordi ohtlikum kuritegu paljude lausheterote ( iseäranis meessoost) meelest, kui neiu või naise vägistamine. Kummaline- aga nii see pahatihti meil on.

Lisaksin siia vaid, et seda juhtub uskumatult harva!

Üks võimalik seletus võiks olla, et see aeg, kus Shakespeare elas, oli väga patriarhaalsete arusaamade aeg, et perekonna nime ja majanduslikku jõukust võeti läbi isasliini. Iga mees, kes midagi väärt, usuti aretavat koos oma naisega (pole tähtis millisega) meessoost pärijad, samas kui naiste omandis see ebaproportsionaalselt väike kogus oli.

Jõukust võrreldi ja möödeti alati meesliini kaudu. Seadused olid seatud nii, et need piirasid nende pärandist suurema osa perekondlikust rikkusest naisliini osas ja seadused ka pärimisõiguse osas, mis olid ka vaieldavate omandi ja muude maksude puhul alati meessoost järglaste või isegi surnud meesperekonna liikmete kanda.
Nii et ükskõik, keda sa ka seksuaalselt tegelikult eelistasid, oli see meeste kanda ja naised koos väikelastega kuulusid mehe poolt ülalpeetavate arsenali.

Peame meeles pidama, et meie endi n.n. perekultuur on meisse sööbinud tugevamini kui oletada oskaksime, kuidas tegelikult rikkust ja prestii˛i tuli edastada. Et need n.n. seaduspärasused ei lange tihti kokku inimese tegelikku seksuaalsust arvestades ja see ei olegi eriti üllatav. Kindlasti on meie kultuuri ootused, kuidas jaotatakse omandimakse, on tegelikult juba ammu paikka pandud ja sellega me enamasti oma pead ei vaeva. Kuid suurem küsimus: Kas Shakespeare oli homo kui tema kaasaeg ja temaaegne ühiskondlik moraal ei ole teda selles hukka mõistnud (ega ka ühtegi teist meest seoses temaga). Kas see on pidev homoseksuaalide seisund läbi aegade? Sellele küsimusele saame vastuse, kui palju on keegi heteroseksuaalselsena seadusteregistritesse märgistatud ja kas nad on samas olukorras kui homoseksuaalid?

 

Kolmas vastus:

Kas olete ikka hoolega lugenud Shakespeare'i 20. sonetti ? Peaksite seda veel ja veel lugema, lugema seda hästi tähelepanelikult. Meeles pidama, et tegemist on tema varasemate aastatega. Tasub meenutada, et Shakespeare`i naine oli temast 8 aastat vanem. Shakespeare küll abiellus temaga aga jättis ta maha Stratfordi, asudes ise elama hoopis Londonisse. Samuti tundub, et kirjamehe pidevad ebakorrapärased pere külastused nädalavahetustel või mis iganes, annab täiega alust oletuseks tema oletatavast biseksuaalsusest kui mitte isegi homoseksuaalsusest.

Lisaks vaid lõpuks, et Shakespeare`i teatris mängisid reeglina meesnäitlejad kõikki rolle. Kujutlege Romeo ja Julia-lugu tolleaegses esituses, kus Juliat mängis alati nooreks neiuks riietatud noormees, see saab ju tegelikult hoopis teises võtmes konsepti, samas ka hoopis traagilisema. (Vale koht, valed perekonnad, vale taiming- surematu armastus!)

Paradoksaalselt on Romeo ja Julia just heterotele läbi aegade väga meeldinud ja seega enim armastatud armastuslugusid.

Suurbritannias leiti haruldane Shakespeare´i portree

Suurbritannia kultuuripärandiga tegeleva organisatsiooni The Shakespeare Birthplace Trusti esindaja sõnul tuli päevavalgele kuulsa näitekirjaniku William Shakespeare`i haruldane portree.

Asjatundja Paul Edmondsoni kinnitusel on ligi 400 aasta vanune portree ainus, millel Shakespeare`i on autentselt kujutatud, edastab Reuters.

Leitud portree valmis 1610. aastal, kuus aastat enne näitekirjaniku surma. Maalimise ajal oli Shakespeare 46-aastane.

Maalile ja raamile tehti ka röntgen- ja infrapunauuring, mis tõendasid, et nimetatud maal on valminud 1600. aastatel.

Maali uurinute sõnul on see kunstiteos erinev neist maalidest, millel teda siiani tavapäraselt on kujutatud.

Varem peeti Shakespeare´i autentseks kujutiseks kahte maali, mis valmisid pärast tema surma umbes 1623. aastal.

Nimetatud portree on sadu aastaid kuulunud Cobbe perekonnale.  Selle perekonna kauge esivanem oli Shakespeare`i ainus ametlikult teadaolev patroon, Henry Wriothesley, kolmas Southamptoni krahv.

Maali praegune omanik Alec Cobbe külastas Londonis rahvuslikus portreegaleriis olnud näitust «Searching for Shakespeare» ning talle jäi seal see maal silma. See  oli tema perekonna valduses oleva maali koopia.

 

NB!

Cobbe`i perekonnale kuuluvat maali saab Stratford-upon-Avonis näha näitusel «Shakespere Found» 23. aprillist kuni 9. septembrini 2009.

Teine maal 

Neljasaja-aastane maal, mis varem arvati kujutavat naist, on osutunud William Shakespeare'i meesoost sõbra ja patrooni portreeks, teatas pildi omanik teisipäeval. Maalil on Southamptoni krahvil pikad mustad lokkis juuksed, punased pruntis huuled, kõrvarõngas ja sale parem käsi.

"Ta kannab tolle aja moodsat meherõivastust, kuid kõrvarõngas ja juuksed on naiselikud ning 1590. aastate kohta üpris ebatavalised, " ütles maali omanik Alec Cobbe ajakirjanikele.

Cobbe perekond on sajandeid arvanud, et pilt kujutab kedagi leedi Nortonit. Hiljuti aga on selgunud, et perekond on Southamptonitega suguluses. Peale selle meenutab maal tugevasti teisi pilte kolmandast Southamptoni krahvist. Seetõttu on Cobbe nüüd veendunud, et pildil on just see Shakespeare'i sõber ja sagedane võõrustaja.

 



Õpetlased on juba ammu väitnud, et just Southampton on see teismeline noormees, kellele on pühendatud üks Shakespeare'i varane sonetitsükkel. Maal pärinebki arvatavasti 1590. aastatest, mil Shakespeare kirjutas muuhulgas soneti "mu kire isand-valdjatarist" ("master-mistress of my passion").

 

"See illustreerib väga elavalt sonetti number 20. Olen kindel, et meie ees on sonetis kirjeldatud isik, " ütles Cobbe.

Kuid hoolimata kärast, mida ajalehed avastuse ümber on tekitanud, arvavad kunstiajaloo asjatundjad siiski, et krahv Southampton polnud transvestiit, vaid pigem keigar.

BNS

 

California Ülikooli professor Lars Engle ülemaailmselt tunnustatud Shakespeare`i uurija ütles oma 1995 intervjuus The New York Times`ile, "Shakespeare oli, mida me peaksime mõistma kui homo, kellele meeldisid noored mehed ."

 

William Shakespeare - Sonetid (valik)

2.

Kui neljakümne aasta künnist täis
on vagusid su ilu nurm, su pale,
ja noorusrüü, mis kord nii uhke näis,
kui kalts sind katab, närune ja hale, -
kui siis su ilu taga küsib,
su õitseaja aaret pärib veel,
siis, et see sinu aukus silmis püsib,
vist kiitma häbist sul ei käändu keel.
Küll oleks kiiduväärt, kui selle peale
sa võiksid kosta : "Vaadake mu last,
see on mu arve, õigustus mu eale,
mu ilu tema hoiab kustumast."
     Nii jälle uueks saaks su vana tuum,
     su jahtuv veri oleks noor ja kuum.

4.

Mu armas raiskaja, mis kius või vaen
su pärandit sind sunnib üksi kandma ?
Kõik, mida loodus annab, on ju laen,
ja helde on ta heldetele andma.
Eks, kaunis ihnur, väärast pruugist kulu
suur rikkus, mille andmiseks sa said !
Kuis kasvada võiks aardest sulle tulu,
kui ohtrat aaret raatsid peita vaid ?
Sest ainult enesega tehes äri
sa ennast enda järel vargaks muudad ;
eks loodus viimsel tunnil aru päri, -
kuis arved siis sa õigeks seada suudad ?
    Viid hauda ilu enesega koos,
    ehk see küll võiks kesta su järelsoos.

6.

Siis ära luba sa, et hoopis rikuks
talv sinu suve : enne hõrguks tee
üks astjagi, üks paikki õnnelikuks
tee enne iluga, kui sureb see.
Ei ole autu võtta vahekasu,
kui maksmisest on maksjal rõõmus meel ;
uus sina oleks sinu laenu tasu,
ent kümme* - kümme korda parem veel.
Kui sind saab kümme, kümne palge joontes
sa kümnekordselt oma õnne näed.
Mis suudab surm ? Eks tuika laste soontes
su elu, kui sul rinna peal on käed.

      Liig hea su hurm on isemeelseks äriks,
      et surm sind saaks, su ilu vaglad päriks.

20.

Su naisepalge loodus ise minkis,
mu luule käskija ja käskijanna,
ja naise hella meele sulle kinkis,
kuid naiste valskust põues sa ei kanna.
Su silmis sära rohkem, valskust vähem,
üks pilk neist kuldab kõike ümberringi,
su jume neiu jumele on lähem,
see paelub mehi, lummab naiste hingi.
Sind naiseks küllap esialgu loodi,
ent loodus, sinust võlutud, läks segi
ja minu kahjuks, muutes tegumoodi,
sind /tillukese lisandiga/ tegi.
Et sulle / naiste rõõmustus/ kord pandi,
arm /mulle anna, neile - armu andi/.

22.

Ei veena peegel mind, et olen vana,
kui sinu näos on alles noorushurm,
ent kui ma sind näen ajast kortsuvana,
siis tean, et lunastab mu päevad surm.

Eks ole ilu, mis nüüd ehib sind,
rüü minu südamele, uus ja kenam,
kuid sinu südant peidab minu rind.
Saab mul siis olla iga sinust enam ?
Oo arm, sa ole endaga nii valvas
kui mina - sinu, mitte enda eest -
su südant kandes hellalt heas ja halvas
kui /hoolas amm/, kes kaitseb /väetit meest/.
Kui vaikib minu süda, siis ei saa
sa minult enda oma enam ka.

 

29. 

Kui õnnest hüljatuna nutan sala,
sest oma kehva seisust kurtma pean,
ehk taevas kurt küll kuulma on mu hala,
ja vaatan end ja oma saatust nean
ja soovin olla nagu see, kes kenam,
kel lai on sõpruskond ja silmaring,
kel lootusi ja kunstitaidu enam,
ning mis mul head on, halvustab mu hing,-
siis, kui end põlgan mõttes iseendas,
toob mõte meelde sind, ja helinal
kui lõo, kes koidu ajal üles lendas,
hing laulab hümne taeva väraval,
    sest sinu arm on rikkus, mille pärast
    ma loobuks kuninglikust aust ja särast. 


 

 75.

Sind vajab minu vaim kui toitu elu
või nagu vihmahoogu janus maa;
mind aina kiusab sinust mõlgutelu,
ei ihnsal unuda ta rikkus saa.
Kord aardest hea on meel, ent samas pahaks
teeb meele näriv kartus varga ees;
kord sinuga ma üksi olla tahaks,
siis taas, et näeks mu rõõmu igamees.
Kord sinu nägemise küllast joobun,
kord nälgin, unistades uuest peost;
ma ütlen lahti lõbudest ja loobun,
kui nendel sinuga ei ole seost.
    Nii päevast päeva paast ja priisk,
    kord küllane, kord kasin on mu liisk.

  

 

90.

Siis vihka mind, kui pead, ja kohe praegu,
sest praegu käib maailmaga mul riid,
löö parem saatusega ühteaegu,
kui et mind hiljem ahastusse viid.
Ah, valu järelväes sa ära tule,
kui nüüdne mure enam mind ei söö,
et kurblik-vihmasele hommikule
ei annaks aset tuulevinge öö!
Ning hoobiks ära viimset hetke valva,
mil väikseist muredest ma olen nõrk,
vaid, hüljates mind enne, nõnda salva,
et teaksin: pole miski muu nii mõrk.
    Ei loeks ma ühtki valu enam valuks,
    kui süda sinu kaotamist mul taluks.

 

120.

Et kord sa olid karm, nüüd kiidan heaks,
mu hingele on tollest piinast kasu,
sest kui ma poleks vask või raud, ei peaks
ma nüüdse süüga kuskil leidma asu!
Kui sind mu karmus tabab, nagu mind
kord sinu oma, on see sulle põrgu.
Kas tõesti minu kalk türannirind,
kui vaeb su valu, verest nüüd ei nõrgu ?
Eks meenuta too mure öö ju mulle,
kui valusalt suur vaev me hinges keeb,
et, nagu sina mulle siis, nüüd sulle
ma salvi tooks, mis põue terveks teeb.
   Ent lunaks loen ma sinu toonast süüd -
   ja nõnda olemegi tasa nüüd.


 

 

 Loomingut:

 "Asjatu armuvaev" ja "Eksituste komöödia" arvatakse olevat Shakespeare varaseimad tööd, siis "Kaks veroonlast" ja "Romeo ja Julia". Neile järgnesid "Henry VI",  "Richard III", " Richard II ", "Titus Andronicus," "Tõrksa taltsutus", "Kuningas John", "Veneetsia kaupmees" , "Suveöö unenägu" "Lõpp hea, kõik hea", "Henry IV", "Windsori lõbusad naised", "Henry V", "Palju kära ei millestki", " Nagu teile meeldib", "Kaheteistkümnes öö", "Julius Caesar", "Hamlet", "Troilus ja Cressida", "Othello", Mõõt mõõdu vastu", "Macbeth", "Kuningas Lear", "Timon Ateenast", "Pericles, "Antonius ja  Kleopatra", "Coriolanus", "Cymbeline", "Talvemuinasjutt", "Torm", "Henry VIII" ja "Kaks õilsat  sugulast" 

 

© Rein Mets 2002