Pjotr Tšaikovski
(1840 - 1893)

Venemaa

Helilooja

 

Sündis Kamsko-Votkinskis.

  Tšaikovski oli ajaloos esimene vene helilooja, kes saavutas tohutu rahvusvahelise kuulsuse. Pjotr Iljitš õppis aastatel 1850- 1859 Peterburi õigusteaduskoolis, kus tema klaveriõpetajaks oli C. F. Karell. Lõpetas Peterburi konservatooriumis A. Rubinsteini kompositsiooniklassi. Oli Moskva konservatooriumi professor, hiljem pühendus täielikult heliloomingule, tegutses dirigendina, reisis välismaal, viibis pikemat aega Itaalias ja Sveitsis. Alates 1885. aastast elas põhiliselt Klinis.

Tšaikovski on vene klassikalise sümfoonia rajajaid ning vene muusika nn. psühholoogilise suuna peaesindajaid. Teda peetakse ka balleti kui tervikliku sünfoonilise arenguga tantsulis- muusikalise zhanri kujundajaks. Paljud Tšaikovski teosed põhinevad vapustavate elamuste ja  õnneunistuste vastuolul.              

 Oma  moralismi ja homoseksuaalsuse vastuolu tõttu oli Tšaikovski endaga alalises konfliktis,  täis ränki hingelisi kriise, närvivapustusi ja periooditi ka joomahullust ja äkki otsustas abielluda ühe oma  õpilasega.Kuna aga neiu oli hulluseni nümfomaan, tabas Tšaikovskit veelgi hullem kriis, mis viis meistri enesetapu katseni. Nende abielu kestis vaid mõne nädala.         

Keset oma probleeme suutis ta luua unustamatut ja geniaalset muusikat: 6 sümfoonoat, viiulikontserdi, 3 klaverikontserti, ooperid ("Jevgeni Onegin", "Padaemand") ja ballette. Oma "Pateetilise sümfoonia" kirjutas ta oma armsamale ja jumaldatule Vladimir Davõdovile, kellesse ta oli kaua pööraselt kiindunud. See sümfoonia on paatosliku traagikaga kuni viimsete nootideni.

 Tšaikovski noorem vend  Modest Tšaikovski, kes töötas libretistina,  oli samuti homo. 

"Alles nüüd, pärast oma abielulugu, olen ma lõpuks jõudnud selgusele, et  ei ole olnud midagi  viljatumat, kui igatseda seda, mida ma olen juba oma loomult",

(kirjast oma vennale, veebruaris 1878).

 

 

Loomingut:

6 sümfooniat, nende seas:

"Pateetiline sümfoonia" 1893

"Manfred" 1895

"Romeo ja Julia" 1869

ooperid:

"Jevgeni Onegin" 1879

"Orleans`i neitsi" 1881

"Mazepa" 1884

"Kuldkingakesed" 1887

"Padaemand" 1890

Balletid:

"Luikede järv" 1877

"Uinuv kaunitar" 1890

"Pähklipureja" 1892

Viiulikontsert 1878

3 klaverikontserti 1875, 1888, 1893

muu hulgas ka instrumentaalpala "Mälestusi Haapsalust"

 

Tundub justkui Pjotr Iljitš oleks kisendanud kogu oma hinge sügavusest kõigile, kes vaevusid kuulama: "Ecce homo miserabilis!"- Oo, vaata inimest kogu tema haiglases viletsuses, vaata seda tänamatut võitlust vastu saatuse tahet, ebaloomulikke kalduvusi,  "mina", keda meelsasti heidaks endast ära, kui ühte räbalaiks kantud kuube! Kuulge õnnistatud taevad sellest unistusest, sellest laitmatust, kättesaamatust armastusest, samas ka jälitavast julmast reaalsusest! Kuulge mind, kes ma olen kogu oma välise elu triumfe ja kuulsust maitsenud, mis varisenud eimillekski! Kuulge mind kisendavat Te Hüljatuse Julmad, Ülimad Helid!

Mõtle sellele, et publik oli mitu minutit lummuses, surmvakka enne kui tormilised ovatsioonid puhkesid, mis ei tahtnud sel õhtul  lõppeda...

Nädal hiljem avaldas üks ajaleht järgmise sisuga teadande: "Kogu muusikamaailm on vapustatud teatest, et P.I. Tšaikovski on raskelt haigestunud. Viimaste teadete kohaselt on siiski lootust, et haigus, mida arvatakse olevat tüüfus, on ravitav."

Järgmisel päeval kirjutas üks teine leht: " Kooleraepidemia ei ole isegi säästnud meie maailmakuulsat heliloojat P.I. Tšaikovskit. Helilooja haigestus neljapäeval ootamatult ja haigus on võtnud koheselt väga rahutukstegevad proportsioonid. Kell 2.30 hilisöösel olid arstid kaotunud lootuse ja kell 3.00 lahkus Pjotr Iljitš meie hulgast."

Ühel päeval tüüfus, teisel koolera! Enamat polnud intriigihimulistele venelastele tarvis, selline pööre pea üleöö, midagi pidi viltu kusagil olema!

Oma intervjuus ajalehele nr.2 jutustab Tšaikovski ihuarst oma patsiendist, et ta olevat tundnud end halvasti juba nädal varem, püüdes end ise ravida ja tema, kui Taikovski ihuarst kutsuti alles kaks päeva tagasi. Siis läks vaja "kuue tugeva mehe abi, et summutada patsiendi tohutuid valusid."

Teine arst, kes haigevoodi juures viibis, oli ei keegi vähem, kui tsaari elumedikus, tema kirjeldas kogu haiguse kulgu, vaatamata sellele, et hiljem pidi ta, kui suurseltskonna ja tsaaripere isiklik ihuarst tunnistama, et pole iial ainuski koolerajuhtu lähedalt näinud, kuna koolera tabas enamasti vaid vaeseid inimesi...

 Intervjuud, avaldused ja dementeerimised paljastasid võidu üksteist, müstikapilv kasvas iga tunniga.

Millesse siis ikkagi suri Tshaikovski ja miks?

Kas ta tegi enesetapu? Seljuhul miks kogu see arstide komöödia? Aga, et üks suur cover-up oli teoksil, selles polnud vähematki kahtlust. See vähene  hulk, kes teadis tegelikku tõde, vaikis või valetas.

Peagi hakkas ilmuma teateid  mingist klaasitäiest veest, mida Tshaikovski olevat joonud ja mis polnud läbikeedetud. Juhtum olevat asetleidnud helilooja  õe kodus ja kogu uduseguse jutu juures oleks nagu surmaagoonias vend sonides mümisenud, et " ..ah kama kõik, enam pole vahet..." Selle episoodiga, millest on saanud nagu põhi arusaamale, et Tshaikovski de facto suri koolerasse aga et ränk tõbi oleks nagu sihilikult ise vallandatud.

Kuigi oli veel palju, mis ei klappinud...

Tolleaegne Venemaa valitsus oli ise väga ranged ettevaatusabinõud seadnud just kooleraga lõppenud surmajuhtumite puhul. Valitsus oli näiteks ettekirjutanud, et kirst surnuga ei tohtinud olla kodus ja et matused ja leinatalitused oleksid minimaalse rahvaarvuga...

Tshaikovski kodus oli kõik risti vastupidi. Majas oli väga palju rahvast, kui helilooja suri. Veel päevi hiljem lebas lahkunu põrm voodis, seal fotografeeriti ja lauldi lahkunu auks  küll arvukate sõprade,  küll sadade kolleegide, küll koolikaaslaste poolt,jättes jumalaga oma armastatud Pjotr Iljitshiga. Isegi mälestustes oli nimetatud kedagi, kes suudles õigeusu kombe järgi  surnut laubale ja põskedele.

Ja siis veel matused!

Tsaar Alexander III korraldas tõelised pompöössed riiklikud matused, liiklus seisis tunde kogu Sankt Peterburgis. Venemaa pealinn nägi aegade suurimaid matuseid.

Mingit hirmu nakkumise ees polnud kellelgi.

Aastad möödusid. Need, kes midagi teadsid, hakkasid siit ilmast üksteise järgi lahkuma ja enesetaputeooria koos kooleranakkusliku veeklaasiga oli aktsepteeritud  versioon.

Selle vooluvees leiame me vene muusikateadlase, kes nüüdseks elab USAs, kelle perekonnal, sõpradel ja sõprade sõpradel oli arvukalt kontakte varasemast ajast ja oli ka mida mäletada.

Pole tähtsamat inimestele ühel maal nagu Venemaa, kas siis tsaarivenemaa impeerium või Nõukogude Liit, kui oled kaasas olnud ja näinud midagi oma silmadega. Kui armastatakse kedagi, siis tehakse kõik endast sõltuv, et kaitsta selle isiku head nime, mainet ja isegi tema pühadust. See on ka põhjuseks, miks pole avalikkusele olnud kättesaadavad Tshaikovski isiklik kirjavahetus, päevikud, märkmed, samuti tema sõprade mälestused temast. Selviisil püüti olematuks vaikida rahvuskangelase kohta kõik, mis võiks talle vähegi varju heita.

Nii oli kuni 1980ndateni tabu rääkida või kirjutada Tshaikovski homoseksuaalsetest kalduvustest. See oli jube patt ja häbi endises Sovjetis, mõnikord võis selliste kalduvuste eest sattuda ka vanglasse, isegi Siberi koonduslaagritessegi.

Ilmselt seetõttu ka Tshaikovski piinlik saatus oli määratud igavesse vaikimisse ja vassimisse... kuid ometi muutus juba olukord viie aasta pärast kui Nõukogude Venemaa lagunes.

Just siis avaldas Aleksandra Orlova suurmeistri eluloo väites, et ta on igakülgselt uurinud "tsaikovskianat" aastakümneid, töödates läbi nii terve mäe arhiivi- kui eramaterje.

Tema versioon Pjotr Iljitsh Tshaikovski viimastest päevadest ja surmast on väga kaugel ametlikest ja harjumuspärastest muusikaajaloo käsitlusist. Tegemist on väga tõenäolise ja loogilise versiooniga, vastu tavapärasele salgamistest ja valedest kubisevas arvukates jutustuste vahus.

Peterburg oli Meistri 20. surmaaastapäeva ettevalmistustega täies hoos ja teiste seas, kes mäletas ja teadis asjadest, oli üks vanem daam,  kes teadis sellest hirmsast saladusest midagi jutustada . Kuna daamil polnud enam kaua selles ilmas elada jäänud, otsustas ta  enne surma oma hingepealt ära rääkida. Daami pihiisaks osutus noor perekonnatuttav, kes oli käinud samas koolis, kus daami lahkunud abikaasa. Noorsand oli  uurinud palju ka selle kooli ajalugu- see kool oli Vene Impeeriumi prestiizhemaid- Peterburi õigusteaduskool, kus oli  õppinud kunagi ka Pjotr Iljitsh Tshaikovski.

 

Daam jutustab järgmist.

"Oli juba hämarduv pärastlõuna. Mina istusin ja kudusin nagu tavaliselt oma ruumis, mis oli meie perekonna raamatukogu kõrval. Minu mees koos oma kaheksa- üheksa endise  õigusteaduskooli kaaslasega olid kogunenud raamatukogutuppa. Nende seas oli ka Pjotr Iljitsh.

Ma ei tahtnud ega soovinudki pealt kuulata, millest nad omakeskis rääkisid aga kord oli seal täielik vaikus, kord kõva lärm ja vaidlus. Kohtumine kestis oma viis tundi kindlasti.

Äkki tormas Pjotr Iljitsh ruumist välja ja minule pilkugi heitmata lahkus meie kodust. Mõne aja möödudes lahkusid ka kõik teised ning lõpuks tuli minu abikaasa välja ja võttis istet minu vastas. Kogu tema olemusest lugesin välja äärmist ärritatust, kuid ometi soovis ta minule midagi tungivalt rääkida sellest, mis oli toimunud raamatukogus, võttes minult samas ausõna, et ma iial, mitte kunagi, mitte kellelegi sellest ei iitsataks, mida kohe kuulda saan.

Peterburi õigusteaduskool oli tollel ajal maa parimaid õppeasutusi, kus oli õppinud pea kogu riigi eliit. ( Seda olin ma ju alati teadnud ja ka seda, et  minu abikaasa oli tsaari parim jurist, ja et kogu meie tutvuskond kuulus juhtivatele positsioonidele ühiskonnas ). Aga nüüd oli juhtunud katastroof, mis võis heita kohutavat varju üle kooli ja üle kogu  kooli lõpetanute, neile kes seal praegu ja tulevikus õppima saavad. Minu mehe kätte oli sattunud kiri, tegelikult  adreseeritud Tema Kõrgusele  tsaarile ja  milles krahv Stenbock- Fermor süüdistas Tshaikovskit, et viimane on ahistanud  krahvi noort sugulast. Ja kui midagi ette ei võeta, on skandaal kindel- olgu siis mängus Tshaikovski au või kellegi muu aga mida see kõik oleks Peterburi õigusteaduskooli auga võrreldes!

 Peterburi õigusteaduskooli au ja reputatsioon enne kõike!

Minu abikaasa oli laitmatu riigiteenistuja- tema puhul ei tulnud kõne allagi, et seda väga delikaatset  küsimust lahendada muul teel kui ametlikult. Teised vast oleksid pannud asja "kalevi alla", ära unustanud või kasvõi kaotanud selle kirja. Iial mitte tema!

Nood juristid seal minu kodus, raamatukogus olid jõudnud selgusele, et vaid üks juhtum võib muuta asjade käiku ja asi loetaks lõpetatuks- kui süüdistatav äkitselt sureb enne väärteomenetluse algust.

See oligi siis see, mis juhtus meie kodu raamatukogu, et kaheksa õpetatud meest võtavad isekeskis vastu ainuvõimaliku otsuse oma kaasseltsimehe suhtes, kogu Venemaa au ja uhkus rahvusvahelises plaanis, äsjase Cambridge`i audoktori ja minu Suure Iidoli suhtes- SURM!

Ja see surm pidi  väljapoole paistma veel igati loomulik surm, et vältida skandaali tsaari kõrgeimais ringkonnis ja mõistagi rahvusvahelises plaanis.

Nii mu noor sõber, jätka oma raamatu kirjutamist sellest laitmatust Peterburi õigusteaduskoolist..."

Pole kahtlust, et Tshaikovski võttis oma mürgi pärast  selle "aukohtu" otsust. Pole isegi teada, võib-olla  jõi ta oma mürgile peale selles kuulsast klaasist toda keetmata vett, mis on siiani vapustanud järeltulevaid põlvi.

Igaljuhul selgitab see teooria ivagi seda tohuvapohu pärast tema surma: sest need sümptoomid ei anna mingit põhjust uskuda koolera-versiooni, küll aga on usutav surm arseeniku läbi.

 

 

 

Pjotr Tšaikovski ja Haapsalu
	Ülla Paras, 1997. a.
	1867. a. juunis saabus Peterburist Haapsallu aurik “Konstantin”, millelt astusid maha vennad Tšaikovskid. Pjotr oli siis 27-aastane Moskva konservatooriumi noor õppejõud ja Anatoli 17-aastane Peterburi õigusteaduskooli juuraüliõpilane. Vennad olid kevadel sõitnud Soome, et seal suve veeta, kuid rahapuudusel sõitsid tagasi Peterburi, et hankida laenu. Neil aga ei vedanud: kõik tuttavad olid suveks Peterburist lahkunud. Kuna Haapsalus suvitas Pjotri kaksikvend Modest, siis osteti vähese allesjäänud raha eest 3-klassi piletid Haapsalusse sõitvale laevale. Sõit oli nende jaoks üsna kurnav, sest juhtus olema sajune ja tuuline ilm ja 3klassi reisijatena võisid nad olla ainult lahtisel laevalael. Haapsallu jõuti siiski tervetena.
	Holmil asuvast sadamast sõitsid vennad Suur-Lossi tänavale, kus lisaks nende vennale Modestile oli suvitamas ka nende õemehe ema, Vassili Davõdovi lesk Aleksandra koos kahe tütre Sofia ja Veeraga. Algul peatusidki vennad Davõdovite juures, majas, mis asus praeguse Bernhard Laipmanni büsti juures. Mõne aja pärast, kui rahamured lahenesid, üürisid kolm venda Suur-Mere tänaval väikeses aiamajakeses kaks tuba. Nende maja asus praeguse sanatoorse kooli juures, Suur-Mere ja Neidude tänava nurgal asunud maja hoovis. Davõdovite majale niisiis väga lähedal.           Aiamajakeses oli noorel heliloojal hea ja rahulik tööötada. Ta tahtis jätkata oma esimese suurteose, ooperi “Vojevood” kirjutamist. Pjotr Tšaikovski kirjutas Haapsalust libreto autorile Aleksander Ostrovskile: “Selle suve kavatsen pühendada puhkusele, esimese vaatuse orkestreerimisele, seejärel loodan talve ja suve jooksul kirjutada ülejäänud.” Umbes nii ka läks. Haapsalus valmis Tšaikovskil peale esimese vaatuse orkestreeringu veel stseene teisest vaatusest.                 Haapsalusse sattus noor helilooja oma elu murrangulisel ajal. 1865. aastal oli ta lõpetanud Peterburi konservatooriumi kompositsiooni erialal. 1866. a. siirdunud Moskvasse ja asunud tööle äsjaavatud Moskva konservatooriumi, kus ta juhatas harmoonia, instrumenteerimise ja vaba kompositsiooni klasse. 1865. oli Pavloskis esmakordselt suure auditooriumi ees esitatud tema helitööd, “Karaktertantse” orkestrile. 1866. a. oli valminud tema esimene suurteos — sümfoonia “Talveunelmad”. Võib öelda, et 60ndatel aastatel toimus Pjotr Tšaikovski väljamurre suurde muusikamaailma. See oli aeg, mil noort heliloojat hakati tõsiselt võtma. Ette olgu öeldud, et tema esimese ooperi, mida ta ka Haapsalus kirjutas, esmaesitus toimus 1869. a.

 

Pjotr Tšaikovski töötas ja puhkas Haapsalus kavapäraselt. Kõige viljakamad olid talle hommikutunnid. Siis istus ta töölaua taha ja vennad pidid valvama, et keegi segama ei pääseks. Arvatakse, et talle meeldis ka üksi mere ääres jalutada, Tšaikovski pinkki asub Tagalahe ääres mere kaldal ja legendi järgi oli see helilooja armastatud jalutuspaik, kus ta päiksetõusu imetles. Kui natuke kujutlusvõimet pingutada, siis võib see jalutusmarsruut päris loogiline tunduda. Hommikutundidel kui piima- ja pagarinaised oma kraami olid laiali jaganud, aga suvepuhkajad alles magasid, neil vaiksetel hommikutundidel jõudis tõesti noor helilooja majast väljudes ja mööda Suur-Mere tänavat alla minnes mere äärde, praeguse neuroloogiahaigla taha, kust algas mereäärne jalgtee kuni Ungern-Sternbergide villani, mida viimase omaniku järgi nimetatakse Peltzeri villaks ja kus praegu asub hotell “Promenaad”.                             Kindlasti viisid helilooja jalutuskäigud ka Suurele Promenaadile. 1852. a. oli sisse õnnistatud Promenaadile jääv vene õigeusukirik, praeguse päiksekella läheduses asus 150 m pikkune puitpitsiline sammaskäiguga ühendatud joogimaja-“Trinkhalle”, milles asus lugemissaal, kus sai lugeda ajalehti-ajakirju ja laenutada ühes ruumis 1866. a. avatud “Musse”-seltsi raamatukogust saksa-, prantsuse- ja venekeelseid raamatuid. Promenaadi kaldapealset tol ajal alles täideti ja puudusid kivist kaldakindlustused. Sajandi keskel alustati Promenaadile pargi rajamist. Kuursaali Pormenaadil siis veel ei olnud, klubihoone funktsioone täitis hotell “Salong”, mis asus praeguse politseimaja kohal.               Modest Tšaikovski meenutuste järgi olevat heliloojast vend öelnud, et Haapsalu jättis talle õige mitmeid meeldivaid mälestusi ja teadmise, et aeg ei kulunud asjatult. Modest ise muide kurtis ühes oma kirjas, et Haapsallu ta küll enam suvitama ei lähe, sest seal iga päev tantsitakse ja käiakse üksteisel külas. See ütlus näitab, et Haapsalus toimus tihe ja lõbus seltsielu. Seda tingis kindlasti see, et kõrgema seltskonna esindajaid ei olnud eriti palju ja enamus neist elas niikuinii jõudeelu. Ja kuna elati lähestikku, siis oli tihe lävimine iseenesestmõistetav. Loovisikule, kes soovis eraklikumat elu, ei pruukinud see muidugi meeltmööda olla. Suve Haapsalus jäi meenutama instrumentaalpalade tsükkel “Mälestusi Haapsalust” (Souvenir de Hapsal), mis koosneb kolmest klaveripalast: “Lossivaremed” (Ruine d’un Chateau), “Naljand” (Scherzo) ja “Sõnadeta laul” (Chaut sans paroles). Suvi Haapsalus ei olnud tema ainus kokkupuude Eestiga. Eestis viibis ta ka aasta hiljem, seekord Sillamäel, ja lühiajaliselt 1891. a. Tallinnas.

Heliloojal oli ka teistlaadseid seoseid Haapsalu ja Eestiga. Tšaikovski õigusteaduskooli-aegseks klaveriõpetajaks oli eestlasest pärisorja Jakob Jakobsoni vanem poeg Carl Friedrich Karell, kellest sai helilooja, organist ja Moskva ooperi esimene tenor ning kelle vend Philipp Jakob Karell oli keiser Aleksander II ihuarst ja kes käis Haapsalus suvitamas. Eestlane oli ka Tšaikovski helitööde kirjastaja: Tallinna kaluri poeg Peeter Jürgenson.