HOMOSEKSUALISM
Seksuaalideoloogia Eestis 20. sajandil (katkend)
Teet Veispak

"Uringuid leidub enam, kui
ehk arwata wõiks, niihästi
meeste - kui naisterahwaste,
kõrgemast kui madalamast
soost isikute hulgas. "

F Schönenberger, W. Siegert

(Uringu nimetus tuleneb Vana-Kreeka armastusjumalanna Aphrodite hüüdnimest URANIA.
Uranism kui homoseksualismi sünonüüm sai eriti laia leviku K. H. Uringu (1825- 1895) töödega.
Kui meil mõistetakse sodoomia all inimese sugulist läbikäimist loomadega, siis romaani ja germaani keeltes hõlmab sodoomia ka homoseksuaalse käitumise. )

Pole täpselt teada, milline oli eestlaste suhtumine homoseksuaalsetesse suhetesse varasematel sajanditel, sest see ei ole leidnud kusagil vähegi selgepiirilist fikseerimist.
Möödunud sajandite kohtuprotokollide põhjal otsustades võime tõdeda küll sodoomia laialdast levikut Eesti külas, mis aga oli iseloomulik kõigile agraarühiskondadele.
Õieti tekib homoseksualismi küsimus eestikeelses kirjanduses koos heteroseksuaalsete suhete aktualiseerumisega ühiskondlikus teadvuses.
Eestis on see ennekõike 20. sajandi nähtus.

Schönenberger ja Siegert, käsitledes "himu oma enese soo järele", tõdevad, et homoseksualismi tekitavaid põhjusi ei tunta, ent oli autoritelegi selge, et ". . . raske on uringu hingepiin, kui ta mingi sugusel põhjusel oma seisukorra üle selgusele on tulnud" (Schönenberger, Siegert, 1904, 214)

Autorid näevad valitsevates ühiskondlikes suhetes fikseeritud seadusliku sallimatuse hävitavat toimet uringu psüühikale :
"Veel raskemini rõhub uringut see teadmine, et ta iga silmapilk kartma peab seadusliku karistuse alla langeda, kui ta oma tungile järele annab" (samas)

Veel enne 1. maailmasõda jõuab vastav eestikeelne käsitlus üllatavalt uudsele Euroopa ja Eesti vahelist vastuolu siluvale tasandile.

Seda tänu Magnus Hirschfeldti homoseksualismi käsitlevate uurimuste refereerimisele M. Birnbaumi poolt.
Võttes kokku varasemate sajandite suhtumise, kirjutab ta "Kaua aega arwati, et niisugust kalduvust ei ole, s. o. arwati neid inimesi, kes ennast homoseksuaalseteks nimetawad ropu patuga äraharjunuteks, kõlwatu eluwiisiga ja hukkaminejateks" ( Birnbaum, s. a. 109)

Jagades Hirschfeldti seisukohti, kirjutab Birnbaum, et ". . . homoseksualism on külgesündinud ja seda kalduwust ei omandata mitte elujooksul kas juhtumise, harjumuse wõi eksteele wiimise läbi. Ka awaldub ta juba üsna warakult noorest põlvest ".
(samas 110)
Kaasasündinud homoseksuaalsuse on vaidlustanud M. Hirscfeldti toonased oponendid A. Forel, Rubin, ja ka tänapäevateadus.
Ent homoseksuaalsetkäitumist mõista, ". . . tuleb järgmist silmas pidada : ühed homoseksuaalsed meesterahvad tunnewad endid nagu naisterahwad olewat ja armastawad meeste rahwast, olgu see homoseksuaalne wöi heteroseksuaalne (normaal).
Teised homoseksuaalsed meesterahwad tunnewad endid jälle ainult plikalaadiliste homoseksuaalsete meesterahwaste poole tõmmatud olewat.
Kolmandad jälle käiwad niihästi meeste - kui naisterahwastega*"(samas, 111 -112).
Sarnaselt olevat võimalik klassifitseerida ka naiste homoseksualismi.

Ent milline on homoseksuaalne inimene?
Teda iseloomustades kirjutab Birnbaum, et nende ". . . meeleolu ei ole nii wastupanuwõimeline, waid on rohkem pehme, tundelikum ja wahelduwum.
Rõõm, lootus, waimustus tõstavad teda,
walu ja mure rõhuwad teda palju sügawamale alla. /---/ Ta on kaasatundlikum, osawõtlikum ja alati walmis abi andma/---/
Tung teiste waimu harida, neid õpetada, on tihti wäga selgesti wälja kujunenud". (samas)

Kui mõnd inimest vaevab kahtlus, kas ta on oma kiindumustes ja kalduvustes homoseksuaalne või mitte, siis ". . . on tähtis oma UNENÄGUSID tähele panna.
Normaal (harilik) meesterahwas näeb unes, kuidas ta naisterahwast "armastab", homoseksuaalne sellewastu näeb und oma "armastusest"
meesterahwa wastu". (samas 114)

Siiski oleks liig arvata, et alternatiivsesse seksuaalkäitumisse suhtuti ainult mõistvalt :
liiga pikk oli sallimatuse traditsioon, mis tihti lahvatas ka kirjasõnas.
Näiteks :"Ei wõi siin tähelepanemist juhtimata jätta mõnede prof. Foreli imelikkude waadete peale*. Ta ütleb, et homoseksualistid, onanistid, masohhistid ei pea tagakiusatama, kui nad kolmandaid isikuid ei puudu. /---/ Kõik sugulised ebaloomusused ei ole inimsoole juurde sündinud, waid juurde kaswanud*/---/
nendega peab wõitlema!
Seega ei taha meie muidugi ütelda, et mittenormaalsed inimesed peab wangi panema.
Neid peab seltskonnast ÄRA ERALDAMA" (Pokrowskaja, 1914, 14)
Selline suhtumine polnud omane ainult kristliku seksuaalkäsitluse järgijatele, vaid ka tavalistele "õigetele" heteroseksuaalsetele meestele ja naistele*.

See jätkus ka iseseisvas Eestis ilmunud töödes: " Olgu kuidas on, olgu väärastus (s. o. homoseksualism-T. V)
sünnipärane või pärast saadud, riik ja seltskond ei tohi SALLIDA, et niisugused isikud ( homoseksuaalsed, uringud, samasugupoolsed) takistamata oma sorti armastust maitsevad.
Sest niisugusel korral kasvaks veetlemine varsti hiiglamõõdul ja kasvaks suureks malevaks, kui mitte uringute arv, siis ometi nende arv, kes mõlemaid sugupooli ihaldavad (biseksuaalsed) ; siis tuleks sugulise väärastuse aeg, mis aitaks Rooma kultuuri hukata.
Vastusurve, seaduse ja seltskonna poolt on muuseas häätegu eksinuile enestele ".
8v. Gruber, 1922, 43 - 44).
Veelgi enam, ka teaduslikus kirjanduses oli laialt levinud vaade, et ". . . homoseksuaalne armastushaiglane armastus on ja et pea kõik uringud ka muidu on enam või vähemsuured vaimuhaiged on, iseäranis hüsteerikud, kelle sugutung mitte ainult ebaloomulik, vaid harilikult ka suurendatud on " (Forel, 1922, 100 ).
Siiski leiab Forel, et seadus ei peaks "
armuühendusi täiskasvanud uringute vahel tagakiusatama" sest ". . . on ju homoseksuaalne armastus kaunis süütu, kui ta mitte alaealiste ja nende järel ei haara, kes eestkostmise all, sest ta sugu ei sünnita ja nii iseenesest välja sureb*". (samas, 101)

Naiste homoseksualismi arvab A. Forel, et seegi
". . . ei ole mitte haruldane, tuleb siiski palju väiksemal kujul ja harvemini avalikult ette, kui vastav ebaloomulikkus meestel" (samas, 103).
Iseloomustamaks lesbilisi naisi kirjutab A. Forel:
"Nad on ajalooliselt aga ka nüüdisaja linnades tuntud ja rahuldavad oma tungi vastastikuse onanismi abil, iseäranis aga vastastikuse cunnilinguse ( keelega kliitori kõditamise) läbi.
Tõsised naissoost uringud riietavad end häämeelega meeste kombel ja tunnevad end teiste naiste vastu nagu mehed.
Seesugused naised lõikavad oma juuksed lühikeseks, ratsutavad ja tunnevad meeste tööst väga suurt rõõmu.
Nad on sageli seksuaalselt üliärritatud ja neist saavad kõige puhtamad naissoost Don Juanid. "
Ometi jõutakse vabariigi algaastail, mida ei saa öelda hilisemate aastate eestikeelse trükisõna kohta, naiste homoseksuaalse armastuse apoloogiani: " samale soole suunduvat armastust võib ka sama vähe haiglaseks nimetada, kui normaalset, sest ka tema põhjuseks ei ole haiglane protsess organismis, vaid homoseksuaalse armastustungi tekkimisel tulevad arvesse needsamad arenemisloolised asjaolud kui normaalse tungi tekkimisel. "

Siit tuleneb, et homoseksuaalne armastus on ". . . vaid ebanormaalne, niivõrd kui ta tavalisest erineb " ja sellist ". . . armastust ei saa ka kõlbelisest seisukohast hukka mõista. nagu normaalset armastustki "
(Elberskirchen, 1925, 206)
Siiski jäi selline suhtumine homoseksuaalsesse armastusse nii 20ndatel kui 30ndatel aastatel erandlikuks,
rääkimata sellest, mis toimus sõjajärgses Nõukogude Eestis:

Teadupoolest ei saagi neil aastatel homoseksualismist kui nähtusest rääkida, sest toonastes ideoloogilistes seadumustes oli vaevalt kohta mehe ja naise vahelistele seksuaalsuhetele,
liiatigi millelegi niisugusele, mida ajakirjanduses kvalifitseeriti rubriiki. " NENDE kombed ".

kuna mingit ratsionaalset seletust nähtusele ei üritatudki anda, siis oli iseloomulik eranditult hukkamõistev suhtumine:" Leidub inimesi / --- /, kes / --- / armastavad inimesi samast sugupoolest.
Niisuguse väärastunud sättumusega inimesi nimetatakse homoseksualistideks / --- / Ja kui nooruki usaldus on võidetud, kutsutakse ta nagu "juhuslikult" külla / --- /
et korteris ei ole teist magamisvõimalust, kutsub ta teid oma voodisse!

Ja siis algab see, mida nimetatakse pederastiaks - suguliseks vahekorraks meeste vahel!
Vähe on neid noorukeid, kes sellisesse vahekorda ei suhtuks loomuliku vastikustundega.
See vastikustunne peab aga kujunema - täielikuks sallimatuseks pederastide vastu, selliseid poistearmastajaid tuleb otsekohe paljastada !
Pederastid teavad, et nende tegevus on kriminaalkuritegu. . . !"
(H. Kadastik, 1972, 37)

Teatud teisenemise toob eesti lugeja tarvis tõlkeraamat "Avameelselt abielust", kus tõdetakse, et". . . homoseksualism on probleemina ääretult lai, sest selles esinevad praktiliselt kõik armuelu vormid - isegi kõigi kõrvalekaldumistega.
Algusest peale tuleb arvesse võtta, et homoseksualism on teatud piirides TÄIESTI normaalne" (Avameelselt abielust 1972, 209).
Ent ehk on kõige olulisem, et väga laiale lugejaskonnale mõeldud tekstis katsutakse näidata homoseksualismi komplitseeritust, mida ei saa lihtlabaselt hukka mõista.
Kui seda tehakse, annab see tunnistust otsustaja ignorantsusest, seda enam, et ". . . homoseksualistid on mitmeski suhtes täiesti tavalised inimesed"

Kui 70ndate aastate algupool tõi meile võõrsilt natukene tolerantsemat suhtumist seksuaalküsimustesse, tervikuna ja osaliselt ka homoseksualismi, siis 80ndate lõpul avaldati tänu AIDSi levikule ( aga ehk ka lihtsalt heterosekuaalsest sallimatusest teisitiolemise suhtes) eesti keelses arstiteaduslikus ajakirjanduses homoseksualistidest seisukohti, mida erialaselt kirjanduselt oodata ei tihkaks:
"Igal juhul tundub tõepoolest, et homoseksualistide poputamine ja AIDSi levik on omavahel umbes samasuguses seoses nagu, pisut hüperboliseerides, näriliste säästmine katku ajal" ( Rõigas, 1988, 52).
Siiski on ühiskonnaelu jätkuv teisenemine ( demokratiseerimine ) toonud kaasa ka mõnesugust sallivust teisitiolijatesse.
Olgu selle näiteks kas või nördinud reaktsioon dr. E. Rõigase AIDSi raamatule (Kotter, 1989) või (jällegi vöörsilt tulnud) ülevaade homoseksualismi arengust ajakirjanduses, kus leitakse, et ". . . usk sellesse, et valdav moraal on "AINUS" ja "ÖIGE", on iga ühiskonna NUHTLUS" (Roo, 1989)!

Teet Veispak "HOMOSEKSUALISMIST 20. saj EESTIS"
(avaldatud ajakirjas "Vikerkaar" *10* numbris 1989)