Rein Mets / sokrates e-mail
| Rein Mets | Artiklid | Homokultuur | Homokunst | Foorum | Külalisteraamat |







Kõrvalekaldujate avangard

Platoni 'Symposion'

William Shakespeare

Hans Christian Andersen

Nikolai Gogol

Oscar Wilde

Walt Whitman

Friedrich Nietzsche

Ludwig Wittgenstein

Michel Foucault

Frederico Garcia Lorca

Selma Lagerlöf

Elisar von Kupffer

William S. Burroughs
& Allen Ginsberg


Marcel Proust

Jean Cocteau ja Jean Marais

Jean Genet

Luchino Visconti

Pier Paolo Pasolini

Franco Zeffirelli

Rainer Werner Fassbinder

Rosa von Praunheim

Sergei Eisenstein

Derek Jarman

Pjotr Tššaikovski

Sergei Jessenin

Sergei Djagilev

Vatslav Nizhinski

Rudolf Nurejev

Leonard Bernstein

Marina Tsvetajeva

Mihhail Kuzmin

Albert Kinsey

Georg Ots

A.Hitler ja J.E.Hoover

Seksuaalideoloogia
Eestis 20. sajandil


See on räpane, kuid hea

Gayd, lesbid ja biseksuaalid
läbi ajaloo


Vene homode nimekiri

uno.ee: Homoseksuaalsus

Kas homod
ei päri jumalariiki?


Paunvere inglid

Eesti gayluule: H.Runnel

El Museo del Gayo

Hertsog Luchino Visconti di Modrone (1906 -1976)
Itaalia

Luchino Visconti oli aadlik, kommunist, homo ja kõige ilusa suur austaja. Oma 18 filmiga lõi ta endale monumendi, mis on suurem kui kõigil tema itaalia kolleegidel kokku.

Visconti oli õilishing, kes ise võitles ühiskonna uuenemise eest, kuid kes ise oleskles suurkodanlikus heaolus. Ta armastas luksuslikku elu, mehi ja marksismi ning mõistis samas kõige kaduvust, kuid oskas nautida elu pompöösses stiilis ning olla üle igapäevastest pisimuredest.



Visconti loss


Visconti lossi sisevaade


Visconti lossi sisevaade

Hertsog Don Luchino Visconti di Moderone sündis 2. novembril 1906 Milaanos kõrgaadli perekonnas neljanda lapsena seitsmest. Tema üks esivanemaid oli ei keegi muu kui Karl Suur ise, kelle eelkäijad valitsesid Milaanot ning kelle järeltulijatel oli veel 20.sajandi 50. aastatel linnale suur mõju.

Juba lapsena püüdis Luchino saavutada iseseisvust, kuid oma sagedaste kodunt põgenemistega saavutas vaid seda, isa pani ta internaati.

Pärast kadetikooli ja ohvitseri aukraadi, kust Visconti leidis oma esimese, kolm aastat kestnud homoarmastuse itaalia printsi Umbertoga, tegeles ta mõnda aega muusika,  kujutava kunsti ja isegi hobusekasvatusega.

Kuna Pariisil oli Visconti jaoks kõige suurem külgetõmme, siis üritas ta seal oma õnne leida. Pealinnas lõi ta kohe palju kasulikke tutvusi, lävis haritud, rikaste ja ilusate inimestega.

Enne sõda sümpatiseeris Luchinole fashism.

1936. aasta Berliini olümpiamängudest oli ta tohutus vaimustuses, eelkõige aga Leni Riefenstahli olümpiafilmidest. Sotsialist Jean Renoir oli aga see, kes mõjutas Viscontit nii tugevasti, et viimasest sai veendunud kommunist. 1937. aastal külastas Visconti Hollywoodi. Tänu Renoir`ile oli ta filmikunsti lausa armunud ning tahtis oma silmaga näha ameerika filmitöösuse keskust. Ent Visconti tundis end Hollywoodi atmosfääris ebamugavalt ning pöördus pettunult Itaaliase tagasi. 1940. aastal oli Visconti taas Renoir` i assistendiks filmi "Tosca" võtetel, kuid sõja tõttu lõpetas selle ooperifilmi hiljem Carl Koch. Visconti tahtis ka ise hakata filme tegema, kuid tsensuuri tõttu ei saanud ta oma algselt planeeritud projekte teostada. Lõpuks võttis ta stsenaariumi aluseks ameeriklase James M.Caini romaani "Postiljon helistab alati kaks korda" ning väntas oma esimese filmi "Obsessione" (1942). Seda linateost on nimetatud neorealismi sünniks. Mussolini isiklikult vaatas seda filmi, nimetas seda "kunstitööks" ning andis loa filmi kinodes näitamiseks. Kuid diktatuurirezhiimi viimastel päevadel negatiiv hävitati. Õnnekombel oli Viscontil säilinud filmi koopia.

Neorealismi tähteoseks on peetud Visconti teist mängufilmi "Maa väriseb" /"La terra trema"/ (1948). Neorealistlike meistritööde hulka loetakse ka lavastaja komöödiasugemetaga filmi "Kõige ilusam" /"Bellissima"/ (1951), kus peaosas hiilgas kuulus "mamma Roma"- Anna Magnani. Film jutustab sitsiilia kalurite asjatust võit! lusest kasuahnete suurkaupmeeste vastu.

Filmitöö kõrvalt tegi Visconti ka teatrilavastusi.
Tennessee Williams andis talle oma tükkide lavastamise ainuõiguse Itaalias.
Jean Marais, kellega ta 1957. aastal väntas filmi "Valged ööd" /"Le notti bianche"/ (1957), sai üheks tema parimaks sõbraks.
Alain Deloni korjas Visconti üles Pariisi homoringkonnast ning andes talle osa filmis "Rocco ja tema vennad" /"Rocco e i suoi fratelli"/ (1960) avas kena väljanägemisega noormehele rohelise tee kuulsusele.
1963. aastal mängis Alain Delon koos filmidiiva Claudia Cardinalega Visconti suurepärases filmis "Leopard" /"Il gattopardo"/ (1963).
Sõjajärgsetel aastatel muutus Visconti Itaalias omamoodi sümboliks. Temast sai kõige populaarsem teatrilavastaja. Ta asutas oma teatritrupi ning investeeris sellesse ettevõttesse peaaegu kogu oma vaba raha.
1946. aastal kohtas Visconti Firenzes noort, täiesti tundmatut näitlejat Franco Zeffirellit. Visconti armus noormehesse otsekohe, kutsus! ta lõunasöögile ning veetis temaga puhkuse Toscanas.
Zeffirelli jaoks muutus jõukas, hea maitsega ja teatraalne hertsog elu tähtsaimaks inimeseks.
Oma 1986. aastal ilmunud autobiograafias "Zeffirelli" valgustab ta mingil määral neid suhteid. Tõsi, ta ei kirjelda just seda, mis toimus nende magamistoas, kuid mainib, kõigil reisidel ja filmivõtete aegu ning ka kodus Roomas ja suvekodus Ishial jagasid nad magamistuba.
Visconti hellitas oma uut sõpra nagu kõiki teisigi, keda ta enne või pärast teda Milaanos, Roomas või Pariisis leidis.
Kreemikasvalge BMW- sportautoga polnud Viscontil mingi probleem poistejahile minna. Kõik ilusad noorukid, nende hulgas ka põgusad vooditutvused, pidid Viscontit aitama hingelises tasakaalus hoida.
Zeffirelli meeldis talle aga rohkem kui keegi teine. Noormehest sai tema lähedaseim nõuandja. Tõsi, nad vaidlesid tihti ka poliitika üle, sest Zeffirelli polnud mingi kommunist, otse vastupidi, ta hääletas valimistel alati kristlik- demokraatide poolt. 23- aastasest Zeffirellist ja 40- aastasest Viscontist olid sõbrad saanud.
"Õhtud möödusid alati ühtemoodi. Pärast pikka tööpäeva  võttis Visconti vanni- ta ei käinud kunagi dushi all- ja luges vannis mõnuledes stsenaariume või mõnda uuemat romaani. Kui ma juhtusin kodus olema, istusin tavaliselt vanni kõrval ja vestlesin temaga. Pärast kümblemist tõmbas Luchino selga ühe oma arvukatest hommikumantlitest, tegi endal voodis olemise mugavaks ning laskis teenril endale süüa tuua. Eine serveeriti hõbekandikul," meenutab Zeffirelli oma autobiograafias.

1966. aastal tuli Visconti ellu Helmut Berger. Ühes saksa hotellis, kus Helmut kelnerina töötas, hakkas ta Viscontile silma. Viimane armus Helmutisse esimesest silmapilgust. Nii nagu omal ajal Zeffirelli, muutus nüüd Helmut tema elu keskpuntiks.Helmut (Stein) Berger sündis 29. mail 1944 Saltzburgis. Juba varakult avastas blond noormees oma suure armastuse filmikunsti vastu, kusjuures tema eriline austus kuulus efektsele Marilyn Monroele..."Mu jumal, olin ma väiksena alles häbelik! Ma tundsin oma koolikaaslaste ees tõelist hirmu, kuigi mõned poisid tahtsid juba tollal minuga lähemat tutvust teha," meenutab Helmut Berger.  Jalutades metsades, kus omal ajal Austria keisrinna Sissi jahti pidas, unistas väike tirooli poiss teatrist ja filmist. Kuid ta ei osanud aimatagi, et ta kohtab seda legendaarset keisrinnat- tõsi küll, kuigi ainult kinolinal- Baieri monarhi Ludwig II-na.

Feldkircheni frantsiskaani internaadis õppides huvitus Helmut ainult võõrkeeltest. Vahemärkusena olgu õeldud, et just selles koolis magas 12- aastane Helmut esmakordselt tüdrukuga.

Oma esimese mehe vallutas ta küll alles 17- aastasena, kui ta Badgasteini hotellikoolis läks voodisse ühe kondiitriga...

Ainult tänu ühele homoseksuaalsele itaalia professorile õnnestus tal lõpueksamid sooritada.

Ka pärast kooli lõpetamist tahtis Helmut endiselt näitlejaks saada, kuid energiline isa käskis poisil see mõte peast heita. Helmut pidi õppima midagi "korralikku".

Nii tuli tal hotelliala omandada. Helmut sai väljaõppe, aga läks Shveitsi, kus töötas erinevatel aladel ja maandus lõpuks fotomodellina Pariisis.Pärast kohtumist Viscontiga laskis viimane Helmutist proovivõtted teha ning andis talle väikese rolli filmis "La Streghe" (1966).Berger püüdis igati muljet jätta, näidates, et peale kena väimuse on tal ka annet.Visconti saatis ta Inglismaale stiilset näitlejakoolitust saama. 1969. aastal saabus Helmut Bergerile suur shanss- ta mängis peaosa Visconti filmis "Jumalate hukk" /"La Caduta degli dei"/ (1969). Tal oli menu, saades ka ameerika kriitikute auhinna ja mitmeid kaalukaid pakkumisi.Üks film järgnes teisele. "Finzi Contini aed" (1970) Dominique Sandaga, "Ludwig II" /"Ludwig"/ (1972, samuti Visconti lavastus) Romy Schneideriga,"Tuhkapäev" (1974) Elizabeth Tayloriga, "Perekonnaportree interjööris" /"Gruppo di famiglia in un interno"/ (1975) Silvana Mangano ja Burt Lancesteriga jt.13 aastat elas Helmut Rooma lähedal villas koos Viscontiga. Viimane armus vahepeal Alain Deloni. Bergerile see kõik ei meeldinud ning esitas Viscontile ultimaatumi: "Deloni sa koju ei tassi! Võid temaga teha, mis tahad, aga mitte meie ühise teki all!""Ma olen maganud sadade meeste ja naistega- pidudel, luksuslaevadel, lennukites, autode tagaistmeil, rannas, laua all ja laua peal," tunnistas Berger mõned aastad tagasi ausalt ja avameelselt."Naistega seksida on mõnus, kuid meestega mõnusam veel. Kõige vahvam on seksida mõlemaga korraga- see on nagu austrid kalamarjaga!Kuid ma magan ainult nende meestega, kes pole paadunud homod!"1976 aastal väntas Visconti oma viimase filmi- "Süütus" /"L'innocente"/ (1976).Ta oli haigusest märgitud, kuid tal oli raske olla ilma tööta.Helmut Berger jättis ta hätta. Asjatult ootas Visconti teda, kui ta ühel õhtusöögil hotellis "Eden" ataki sai." Tema õed püüdsid maha salata, et Berger polnud ennast üldse näole andnud ning seega juhtis minu saabumine Visconti tähelepanu kõrvale. Ma suutsin suuri vaevu oma erutust varjata, kui nägin Luchinot abitult patjadele toetumas," meenutas Zeffirelli oma autobiograafias.Ühes Shveitsi kliinikus õnnestus Viscontit veel kord üles turgutada, kuid ta oli aheldatud ratastooli. Visconti lavastas veel ooperi "Manon Lescaut", millest kujunes murtud meistri triumf. Esietendusele tulid kõik itaalia suurimad staarid eesotsas Anna Magnanaga.Visconti oli viimast korda suure avalikkuse tähelepanu keskpunktis.  17. märtsil 1976 Visconti suri.Tema viimane film "Süütus" oli veel montaazhis.  

Filmid:
Ossessione (1942)
La terra trema / Maa väriseb/ (1948)
Bellissima / Kõige ilusam/ (1951)
Senso (1955)
Le notti bianche / Valged ööd/ (1957)
Rocco e i suoi fratelli / Rocco ja tema vennad/ (1960)
Il gattopardo / Leopard/ (1963)
Vaghe stelle dell'Orsa... (1965)
Lo straniero (1967)
La Caduta degli dei /Jumalate hukk/ (1969)
Morte a Venezia / Surm Veneetsias/ (1971)
Ludwig / Ludwig II/ (1972)
Gruppo di famiglia in un interno / Perekonnapilt interjööris/ (1975)
L'innocente / Süütus/ (1976)

Teatrilavastused:
Troilo e Cressida (Shakespeare)
Rosalinda (Shakespeare)
Oreste (Alfieri)
La locandiera (Goldoni)
L'impresario delle Smirne (Goldoni)
Le tre sorelle (Chekhov)
Zio Vania (Chekhov)
Il giardino dei ciliegi (Chekhov)
La sonnambula (opera)
Le nozze di Figaro (opera)


Helmut Berger


Zeffirelli Dorian Grayna


Helmut Berger filmis Perekonnaportree


Helmut Berger filmis Dorian Gray portree


Alasti Helmut Berger


Alain Delon


Alain Delon


Noor Helmut Berger


Claudia Cardinale ja Alain Delon filmist "Leopard"

© Rein Mets 2002