Rein Mets / sokrates e-mail
| Rein Mets | Artiklid | Homokultuur | Homokunst | Foorum | Külalisteraamat |







Kõrvalekaldujate avangard

Platoni 'Symposion'

William Shakespeare

Hans Christian Andersen

Nikolai Gogol

Oscar Wilde

Walt Whitman

Friedrich Nietzsche

Ludwig Wittgenstein

Michel Foucault

Frederico Garcia Lorca

Selma Lagerlöf

Elisar von Kupffer

William S. Burroughs
& Allen Ginsberg


Marcel Proust

Jean Cocteau ja Jean Marais

Jean Genet

Luchino Visconti

Pier Paolo Pasolini

Franco Zeffirelli

Rainer Werner Fassbinder

Rosa von Praunheim

Sergei Eisenstein

Derek Jarman

Pjotr Tššaikovski

Sergei Jessenin

Sergei Djagilev

Vatslav Nizhinski

Rudolf Nurejev

Leonard Bernstein

Marina Tsvetajeva

Mihhail Kuzmin

Albert Kinsey

Georg Ots

A.Hitler ja J.E.Hoover

Seksuaalideoloogia
Eestis 20. sajandil


See on räpane, kuid hea

Gayd, lesbid ja biseksuaalid
läbi ajaloo


Vene homode nimekiri

uno.ee: Homoseksuaalsus

Kas homod
ei päri jumalariiki?


Paunvere inglid

Eesti gayluule: H.Runnel

El Museo del Gayo

Walt Whitman (1819-1892)
U.S.A.
Poeet

"Usud ja koolkonnad jäägu ootama otsust,
nad tõmbugu niikauaks tagasi, rahul sellega, mis nad on,
ja mina, võttes vastu nii hea kui halva, iga ohuga riskides,
lasen kõnelda loodust tema ürgses jõus."
Walt Whitman

Nende märkimisväärsete ridadega, mille ütlemisviisil ei puudu kohtukõnede teatud rangus ning mille ütlemisjulguses tundukse kajastavat nagu muistset prohvetikeelt, alustab Walt Whitman oma "Laulu iseendast". Aimame nende värsside taga inimest, kes ei ole sugugi rahul kõige sellega, mis 1855. aastani on tõeks peetud või raamatuteks laotud, ning kes pärast pikemaid kõhklemisi ja käärimisse on äratundmisele jõudnud, et temal, nüüd küpsesse meheikka jõudnud puusepal - sest "Rohulehtede" esimese väljaande tiitelkülgedelt ei leia me autori nime, küll aga tema pildi, mida ta "Puusepa portreeks" nimetab - on tarvis öelda maailmale hoopiski midagi uut, mis oleks üldisem ja kõikehõlmavam ning ühtlasi täpsem ning aja nõuetele vastavam kui ahtraks jäänud usutunnistused ja koolkonnad ning mis näitaks inimesele uuesti kätte tema õige koha looduse arenguprotsessis.

Whitman näeb ära, et nii tema kui kõik kaasinimesed ta ümber on elava aine esialgne saadus, et tuhanded etapid on küll maha käidud ja läbi elatud, kuid miljonid seisavad veel ees ja nii ikka edasi ilma igasuguse lõputa. Ning sellele põhimõttele vastava looduse poliitika tundmist ta nõuab niihästi poeedilt kui presidendilt. Walt Whitman oli vanuselt teine kaheksast vennast-sõsarast. Viis aastat algkooli Brooklynis. Lühemat aega trükkaliametis, siis ajalehetoimetuses. 1836.aastast seitsmeteistkümneaastasena, siirdub tulevane luuletaja järsku maale ning hakkab õpetama lapsi, Babyloni linnakeses Long Islandil.

Kahel aastal kirjutab, toimetab, trükib ja viib selleks muretsetud hobusega lugejatele koju kätte omaenda ajalehe "Long Islander." 1842.aastast alates taas New York ja Brooklyn; ajalehed "The Aurora", "The Tattler", "The Standard", "The Democrat", "Brooklyn Daly Eagle", "The Freeman". 1849. aastal läheb "Freeman" hingusele ning Whitman asub puusepaettevõttesse koos isaga ning juhib seda mõnda aega iseseisvalt pärast viimase surma. Neil aastail on Whitmanis juba kinnistunud esimesed kindlamad äratundmised oma osast poeedina ning vormunud esimesed fragmendid tulevase töö skitsist. Ning lõpuks, 1855.a. kauaaegsete plaanitsuste ja otsingute tulemusena, ilmub rohelisse köidetud õhuke kvartkaustas raamat pealkirjaga "Rohulehed." Aasta-aastalt lisab ta neile uusi laule ning kogu elu jooksul annab ta trükki "Rohulehti" üheksa väljaannet.

Walt Whitmani, kes oli üks esimesi moodsa ajastu gayautoreiks, kontroversiaalne teos" Leaves of Grass" / "Rohulehed" e. k. 1962/ , on kaunis ja suurejooneline kollektsioon tema luuletustest ja poeemidest. Walt Whitman oli tõeline "AMEERIKA HÄÄL", kes käsitles pea kõike alates Emersonist ja inglisekeelset Piiblist (King James Bible) kuni operiteni ja poliitiste oratooriumiteni.

Eraeluliselt on teada Whitmani oli üle kümme aastat kestnud suhe laiale üldsusele tundmatu trammikonduktor Peter Doyle`iga.

Max Rand kirjutab:
"Sajandi lõpupoolel on homoseksuaalset ainestikku kirjanduses vähe - suuremateks eranditeks on kaks ameerika luuletajat Walt Whitman ja Emily Dickinson, kelle luules esinev selge oma sugupoole eelistamine jäi mõnelgi kaasaegsel märkamata, nagu ka hilisemate aegade kirjandusuurijaid pole sageli selgitanud seda peent, mõistmise seisukohast ehk siiski keskset seika.

Kõige selgemaks homoseksualismi peegelduseks Whitmani loomingus on peetud kogumikus "Leaves of Grass" (esimene versioon 1855) sisalduvat "Calamus"-tsüklit. Esimene kriitik, kes taipas Whitmani armastuslüürika alust, oli tema kaasaegne britlane John Addington Symonds. Symonds kirjutas ka Whitmani eluloo, kuid olles kirjavahetuses luuletajaga, täheldas ta, et see polnud sugugi valmis avameelselt homoseksualismist kõnelema: "Julgen loota, et neid lehekülgi ["Calamus"-tsükkel] kunagi isegi ei mainita [niisuguses] seoses, mis võimaldaks neisse ebanormaalse sisu liitmist, millest ma ei ole võinud unistadagi ja mida ma pole soovinud, sisu, mida ma ei saa heaks kiita ja mis on sügavalt paheline."

Sotsiaalne hirm sundis Whitmani toimima ebajärjekindlalt ja mõnikord ebaausaltki - on luuletusi, mille algupärane "he" on lõplikus versioonis muutunud "she"-ks. Kompromissidele ja paljastamishirmule vastukaaluks on teose "Democratic Vistas" osad, mis on enamasti lähedased sada aastat hiljem tekkinud gay-lib-liikumise avaldustele: "Paljud ütlevad, et see on vaid uni ega nõustu minu arusaamadega; aga mina ootan usaldavalt aega, mil läbi Ameerika lugematute kuuldavate ja nähtavate ilmalike taotluste hakkab jooksma nähtamatu koe sarnane mehise sõpruse niit, täis kirge ja armastust, puhtust ja veetlust, kõige võimsamana ja eluaegsemana, tugevamanagi, kui võidakse kujutleda täna, mitte ainult indiviidide olemust mõjutavana, neisse ennenagematut tunnet, jõudu, kangelaslikkust ja puhtust tuues, vaid selgesti üldist poliitikat mõjutades. "

Oma leinava ja shokeeritud rahva poeet Walt Whitman kirjutas oma kuulsa oodi armastatud, mõrvatud presidendi Abraham Lincolni mälestuseks.

OO KAPTEN! MU KAPTEN!

Oo kapten! mu kapten! on möödas hirmus sõit,
kõik tormid alistas me laev,
maa paistab, käes on võit ;
täis rahvast kaid ja kuula vaid -
neid kelli, hüüdeid, hõiskeid!
-me visa laev, see vapper paat,
ta kindlalt koju tõi meid.

Kuid ah - süda! süda! süda!
Tekk seda hääletum
seal, kus kapten veres maas -
langend, jäik ja tumm.

Oo kapten! mu kapten! sa tõuse - puhub sarv,
sa tõuse - sulle lihvib lipp ja kihab rahvaparv -
su auks see laul, need lilled seal -
su auks need ehteis majad -
su auks see voog, see kihav mass, need rõõmsad näod ja kajad!

Ah kapten, armas isa!
Las toetan sind - see on vaid lumm,
et lamad nüüd siin tekil maas -
langend, jäik ja tumm.

Mu kapten kuid ei vasta, on kahvatu ta suu,
ei isa märkagi mu kätt, ta tuim on, tahtetu ;
laev pidas vastu lõpuni, on möödas raske söit,
on otsas vaev, ja uhke laev, jääb ankrusse, käes võit:

oo hõiska rand! ja kõla kell!
- kuid lein on seda hääletum
tekil, kus mu kapten maas -
langend, jäik ja tumm.

Biitnikus homo ja ameerika kirjandusklassik Allen Ginsberg kirjutab oma essees: "Kalifornia supermarket" Walt Whitmanist järgmist:

"Milliseid mõtteid ma küll mõtlen sust täna, Walt Whitman, kõndind kõrvaltänavail puude all valutava pääga tajudes iseennast ja vaadates täiskuud. Nälgind ja kurnatud, jahtides kirjuid pilte, läksin neoonpuuviljade supermarketisse, meeles mõlkumas su loetelud!

Millised persikud ja millised poolvarjud! Terved perekonnad öisel osturallil! Vahekäigud tulvil abielumehi! Abikaasad avokaadode vahel, beebid tomatikuhilais! – ja sina, Garcia Lorca, mida sa õieti tegid sääl arbuuside juures?

Nägin sind, Walt Whitman, lastetu, üksildane vana urgitseja, sobrasid sääl külmletis liha ja piidlesid poepoisse. Kuulsin, kuidas sa igaühelt küsisid: Kes tappis seakarbonaadi? Mis banaanid maksavad? Kas sina oledki mu Ingel? Ekslesin sädelevate purgivirnade vahel, jälitades sind, ja kujutasin ette, kuidas mind ennast jälitab kaubamaja turvamees. Uitasime koos pikkade riiulite vahel omaette unistades mekkides artishokke, iga külmutet hõrgutis oli meie oma ja kassiirist ei möödunud me kunagi.

Kuhu me lähme, Walt Whitman? Tunni aja pärast pannakse uksed kinni. Kuhupoole näitab su habe täna? (Ma puudutan su raamatut ja mõtisklen meie odüsseiast supermarketis ja jabur tunne tuleb pääle.) Kas me kõnnime öö läbi mööda üksildasi tänavaid? Puud lisavad varjule varju, majades tuled ei põle, me jääme mõlemad üksi.

Kas me kõnnime, meeles mõlkumas kaotatud armastuse - Ameerika, mööda sinistest automobiilidest sõiduteedel, koju oma vaiksesse majakesse? Oh, kallis isa, hallhabe, vana üksildane vapruse-õpetaja, milline oli su Ameerika, kui Charon pani ridva peost ja sa astusid auravale kaldapealsele, seisid ja vaatasid Lethe mustadele vetele kaduvat paati?"

Laul maanteest

1.

Kerge on süda, jalgi astun ma maanteel,
terve ja vaba mees, maailm on valla mu ees,
lähen pikka ja pruuni teed, kuhu iganes tahan.
Ei siitpeale ihka ma õnne, ise ma olen õnn,
ei siitpeale virise enam, ei viivita, ei vaja midagi,
möödas on tubased nurinad, raamatud, torisev kriitika,
reibas ja endaga rahul, matkan maanteel.

Maa- temast piisab mulle,
ei ma igatse tähti ligemale,
tean, et nad sobivad sinna, kus nad on,
tean, et neist piisab neile, kelle päralt nad on.
(Siin siiski mu sisuks on toredad tuumad,
kannan neid kaasas, mehi ja naisi, kannan kaasas,
kuhu iganes rändan,
ei kunagi lähe mul korda neid pillata endast,
nad täidavad mind ning ma tahan neid omakorda täita.)

2.

Sina maantee, kus ma nüüd matkan ja ringi vaatan,
ma usun, et oled rohkem kui paistad,
usun, et paljugi siin veel nähtava taga peitub.
Oled õpetus vastuvõtmisest, ei saa eelista, ei sa lükka tagasi,
villjuustega neeger, tõbine, roimar, kirjaoskamatu,
ühtki ei keelata,
sünnitav ema, arstiga kihutav kaarik, hulkur kerjus,
tuigerdav joodik, naervate tööliste salk,
ärajooksnud nooruk, jõuka tõld, keigar, põgenev
armastajapaar,
varane turuline, surnuvanker, kolijad linna, kolijad
linnast,
nad lähevad mööda maanteed, minagi lähen, igaüks
läheb, pole ühegi jaoks siin takistust,
pole ühtki, keda vastu ei võetaks, pole ühtki, keda
ma ei armastaks.

3.

Sina õhk, kes sa mulle kõne võimaldad!
Asjad, kes te mu hajuvil mõtteid koondate ja annate
neile kuju!
Valgus, kes sa mind, kogu ümbrust ühtlase sajuga katad!
Teepervede konarlikud rajad!
Usun, et nähtamatud elud on teis, olete armsad mulle.

Ja linnade kõnniteed! teie, tugevad teekandid!
Praamid jõel! Kaide postid ja plangud! Palkide riidad!
Kauged laevad!
Majade read! Akendest kirjud fassaadid! Katused!
Sambad ja uksed! Simsid ja võred!
Teie, läbipaistvad ruudud, kes te mõndagi näitate!
Läved ja tõusvad trepid! Võlvid!
Lõputute sillutiste hallid kivid! Ja teie, kulunud ristteed!
Ma usun, et kõigest, mis on teid puudutanud, te olete
osa saanud, et seda nüüd vargsi minuga jagada,
elavad ja surnud te tardunud pindasid on elustanud, ja
nende hinged annavad märku ning on sõbraks
mulle.

4.

Maa vasakul, maa paremal, elavad pildid, iga ese oma õiges valguses,
muusika- ta kõlab sekka, kui vaja, ta lakkab, kui vaja,
vaba maantee elurõõmsad hääled, maantee värsked puhangud!
Oo maantee, mida matkan, kas lausud mulle: "Ära lahku minust! "
Kas lausud: " Ära riski- kui lahkud minust, oled kadunud!"
Kas lausud: "Olen valmis su jaoks, olen kindlaks sõtkutud
ja kaheldamatu, jää mulle truuks!"

Sa vaba maantee, nii kostan vastu, ei ma karda sust
lahkuda, ehkki armastan sind,
sina ütled seda välja, mida mõtlen ega ütelda suuda,
oled rohkem mu jaoks kui mu laul.

Arvan, et kõik suured teod on eostunud lageda taeva all,
samuti vabaduslaulud,
arvan, et ise võin seista siin ja imesid korda saata,
arvan, keda iganes märkan maanteel, saab mulle
armsaks, ja kes iganes silmab mind,
hakkab mind armsaks pidama,
arvan, keda iganes kohtan, on õnnelik.

5.

Siitpeale kuulutan end vabaks kõigest, mis piire paneb ja peatab,
lähen kuhu tahan, omaenese isand, tingimatu ja täielik,
kuulan teisi, kaalun hoolikalt, mida nad lausuvad,
seisatan, otsin, saan kätte, pean aru,
õrnalt, kuid terasest tahtega võtan maha need kütked,
mis mind hoida tahavad.

Suurel sõõmul hingan endasse ruumi,
Ida ja Lääs on minu, Põhi ja Lõuna on minu.
Suurem olen ja parem, kui arvasin,
ei ma teadnud, et mus peitub nii palju headust.

Kõik näib kaunina,
võin sõnada meeste ja naiste vastu: te tegite head mulle
ning ma tasun samaga,
tahan värvata järgijaid enda ja teie jaoks teel,
tahan end kõigile jagada, keda kohtan teel,
tahan pillata uutmoodi rõõme ning uutmoodi vaevasid
nende sekka,

ja see, kes mind ära tõukab, ei kurvasta mind,
ja see, kes mu vastu võtab, olgu õnnistatud ja
õnnistagu mind.

6.

Kui tuhat täiuslikku meest siin ilmuks mu ette, ma ei üllatuks,
kui tuhat ilusat naist siin äkki ilmuks mu ette, ma ei imestaks.

Ma tean nüüd tean, kuidas teha kõige kaunimat inimest:
peab kasvama lageda taeva all, koos maaga peab sööma ja magama.

Siin on ruumi kangelasteoks
( teoks, mis ulatub inimsoo südamesse,
mille tahe ja jõud kõik seadused kummutab, naerab
välja kõik autoriteedid, naerab välja
kõik vastuväited).

Siin on tarkuse katsekivi,
ei tarkust katsuta põhjani koolides,
ei tarkust saa võtta sellelt, kel on, et sellele anda, kel pole,
tarkus on hing, ta on tõestamatu, ta ise on enese tõestus,
peegeldab kõiki ajastuid, asju, omadusi ning on eneses kindel,
ta veenab, et asjad on tõelised, surematud, ta on asjade täius,
ja on midagi asjade nähtavas käigus, mis erutab hingest tarkuse.
Nüüd uurin uuesti läbi kõik usud ja filosoofiad,
neid võib kuulata loengusaalides, kuid armetuks jäävad
nad avarate pilvede all ja põldude, laante vahel
ja voolava vee ääres.

Siin on äratundmine,
siin vaagitakse meest, siin tunneb ära, mis temas
tegelikult on,
minevik, tulevik, ülevus, armastus- kui sina neis puudud, siis puuduvad nemad ka sinus.

Vaid asjade tuumad toidavad;
kus on see, kes sinu ja minu eest ivadelt keed kisuks?
Kus on see, kes sinu ja minu eest sõjaplaane paljastaks
ja kindlusi piiraks?

Siin on seltsimine,
ei ole sel tagamõtet, iseenesest tekib see;
kas tead, mis tähendab rännata teid ja tunda, et võõrad
on armsad su vastu?
Kas mõistad pilkude keelt, mis maanteel hetkeks sind riivavad?

7.

Siin voolab välja hing,
sügavikust, läbi lehtedest varjatud väravate voolab hing
ja küsimused ärkavad,
igatsus- millest ta tuleb? nood mõtted pimedas-
milleks nad on?
Miks on mehi ja naisi, kelle lähedus toob päikese
mu verre?
Miks raugeb tuul mu rõõmulippudes, kui nad
lahkuvad minust?
Miks leidub puid, mille varjus mu peale sajavad suured
ja helisevad mõtted?
( Neil puil nad vist ripuvad suvel kui talvel, ja kui
möödun, siis variseb vilja.)
Mis teeb mind nii kiiresti sõbraks võõrastega,
kutsariga, kui ta kõrvale pukki istun,
kaluriga, kui ta kaldale noota veab ning mina möödudes
peatun?
Mis avab mu südame inimeste headuse ees? Mis avab
nende südamed mulle?

8.

Siin on õnn,
sest hinge väljavalamine on õnn,
usun, ta on kõikjal siin õhus, alati ootel,
nüüd voogab ta meisse ja kosutab meid.

Siin võrsub õrn ja sõbralik iseloom,
õrn ja sõbralik iseloom on meeste ja naiste värskus
ning ilu
(ei ka hommikune rohi värskemalt, kaunimalt juurtest
tärka kui maanteede sõprus inimeste rinnast).

See äratab armastuse noores ja vanas,
selles väreleb võlu, mis irvitab õpitud ilu ja oskuse üle,
selles võbiseb valus igatsus puudutuse järele.

9.

Teele! Kes sa iganes oled, tule nüüd, rända minuga!
Minuga rännates avastad selle, mis eal ei väsita.

Maa ei väsita eal,
alguses maa on karm, arusaamatu, sõnatu; on alguses
looduski karm ning varjatud,
usu mind, on jumalikke asju, kaunimaid, kõigest
kaunimaid.
Teele! ei me tohi peatuda siin,
kui kutsuv ka poleks see tulvil kelder, kui mugav see
maja, me ei tohi peatuda siin,
kui varjuline ka poleks see sadam, kui vaikne vesi, me
ei tohi heita siin ankrut,
kui lahkesti meid ka vastu ei võetaks, võime jääda
vaid viivuks siia.

10.

Teele! veel suuremad võlud on ees,
me selame võõraid, metsikuid meresid,
sõidame sinna, kus puhub tuul, lained peksavad, kus
täispurjes klipper kihutab.

Teele! tule kaasa, jõud, tule kaasa, vabadus! maa, tuli,
meri, torm- tulge! trots ja rõõm, tervis,
väärikus, uudishimu- tulge!
Teele! Nurka kõik eeskirjad, nahkhiiresilmsed ahned
preestrid!
Roiskuv surnukeha tõkestab teed: ei tohi matustega
viivitada!

Teele! Kuid sellega arvesta-
kes minuga rändab, sel olgu puhas veri, sitkeim visadus,
suurim ramm,
kes tahab pääseda katsele, toogu kaasa julgust ja tervist,
ära tule mu juurde, kui oled raisanud parima osa
endast,
vaid need võivad tulla, kel kaunid ja täiuslikud
kehad,
pole vaja siin põduraid, joodikuid, kuritõvest
vaevatuid
(mina ning mu kaaslased ei veena väidete, võrdluste,
riimide abil,
me veename sellega, et oleme).

11.

Kuula mind! Tahan olla aus su vastu,
ma ei paku sulle vana mugavat elu, vaid uut ja karust,
kuula nüüd, mis sind ootab:
sa ei pea koguma seda, mida rikkuseks kutsutakse,
sa pead heldena heitma käest, mida teenid või
saavutad,
jõuad pärale sulle määratud linna, sead end vaevalt
sisse seal, kui vastupandamatu käsk
sind edasi sunnib,
su teekostiks olgu muiged ja pilked neilt, kes
maha jäävad,
armastuse märkidele pead sa vastama tuliste
lahkumissuudlustega,
sa ei pea laskma end siduda neist, kes on sirutanud
käed su poole.

12.

Teele! Suurtele kaaslastele järele, et nende hulka
kuuluda!
Ka nemad on teel- need on osavad, kanged mehed-
need on suurimad naiste seast,
kes mere vaikusest ja mere tormidest rõõmu tunnevad,
kes paljudel laevadel purjetanud, kes matkanud
pikki maid,
kaugete randade asukad, üksildaste paikade
asukad,
kes usaldavad inimest, kel on linnade saatus
südamel, kes üksinda rügavad,
mõtlikud peatujad, kes vaatlevad rohupuhmi, õisi,
karpe mere ääres,
pulmatantsude tantsijad, pruutide suudlejad, lahked
lapsehoidjad, laste sünnitajad,
revolutsioonisõdurid, leinajad lahtiste haudade ääres,
surnute sängitajad,
rändurid, keda ei peata, ei vihmad, ei pakased, kes
rändavad aastaid, imepäraseid aastaid,
mis üksteisest puhkevad,
rändurid, kelle kaaslasteks teel on nende eneste
elujärgud,
varjulisest, hämarast lapsepõlvest lahkujad,
nooruse rõõmsad rändurid, rändurid viljakas,
habetund meheeas,
naiselikud ja kaunid rändurid, helged, ületamatud,
enesekindlad,
üleva vanaduse rändurid,
vanadus, rahulik ning avar, puhas universumi uhkes
hinguses,
vanadus, vaba ja kaunis vabastava surma erutavas
naabruses.

13.

Teele! Selle poole, mil pole lõppu, nagu polnud
ka algust,
et palju taluda, päevaseid retki, öisi asemeid,
et kõik mängu panna selle teekonna heaks, nende
päevade ja ööde heaks,
et kõik mängu panna eesmärgi heaks, et neist rändudest
veel suurem teekond algaks,
et kõike, mida märkab silm, teha kättesaadavaks
ja ületatavaks,
et kõiki aegu, kuitahes kaugeid, teha kättesaadavaks,
ja ületatavaks
et kõik teed, kuitahes ohtlikud, ootaksid sind,
kõik teed, kuitahes otsatud, ootaksid sind,
et sa iga olelust läbi elaksid, olgu see jumal
või ükskõik kes,
et sa näeksid vaid aardeid, mida sinagi saada võiksid,
ja neid naudiksid omandamata, et sa söömingust
osa saaksid, teragi võtmata sealt,
et võtaksid parima talumehe talust ja rikka mehe
kaunist majast ja õnneliku paari karskest
õnnest ja aedade puuviljast ja pungadest,
et võtaksid tarviliku tunglevatest linnadest, kui
neist läbi rändad,
et kannaksid kaasas hooneid ja tänavaid, ükskõik
kuhu suundud,
et korjaksid tarkust inimeste ajust, kui kohtad neid,
et korjaksid armastust nende südamest,
et võtaksid kaasa teele need, kes sind armastavad,
ka siis kui nad maha jätad,
et peaksid Universumit ennast maanteeks, paljudeks
teedeks, teedeks rändavatele hingedele.

Edasi liiguvad hinged ja kõik annavad neile teed,
kõik usundid, kindlad asjad, kunstid, valitsused-
kõik see, mis oli ja on silmnähtav sellel
planeedil või mistahes planeedil, vajub ära
soppidesse ja nurkadesse hingede rongkäigu
ees, mis liigub Universumi suuril maanteil.
Universumi suuril maanteil lähevad edasi mehed ja
naised ja kõik muu edasiminek on neile tarvilik
toit ja tähis.

Ikka elusana, ikka edasi,
väärikalt, tõsisena, nukralt, tagasihoidlikult,
ahastades, uhketena, armastades, kuulsust maitstes,
hüljatuna, haigena,
nad lähevad! nad on teel! ma tean, et nad lähevad,
ma ei tea küll kuhu,
kuid ma tean, et nad lähevad millegi poole, mis on hea,
mis on suur.

Ükskõik kes sa oled- edasi! mees või naine-
edasi!
Sa ei pea magama ega peesitama siin majas, ehkki
oled selle ehitanud, või ehkki see on
ehitatud sinu jaoks.

Välja hämarast vanglast! Välja eesriide tagant!
On asjatu vastu panna; ma tean kõik ja teen avalikuks.

Näen sinust läbi, pole seal paremat kui teisteski;
läbi tantsude, naeru, söömingute, seltskondade,
riiete ja ehete all, pestud ja mingitud nägude taga,
näen sõnatut tülgastust, salajast meeleheidet.
Ükski abielus naine, Ükski mees, Ükski sõber ei
kuule ta pihtimust,
teine mina, kõikide teisik, end varjates, hiilides,
vaikides, vormitult suurlinna tänavail eksleb ta,
salongides mahe ja meelitav,
rongides, aurikuil, rahvakoosolekuil,
inimeste kodudes, laudade ääres, magamistubades,
kõikjal,
peenelt riides, teeseldud naeratus näol, püstipäi,
surm südames, põrgu pealuus,
surm ja põrgu kalli kalevi all, kinnaste, lintide,
ja kunstlillede all,
täidab kombekalt reegleid, ei räägi silpigi endast,
räägib kõigest muust, kuid ei kunagi endast.

14.

Teele! Läbi võitluse ja lahingute!
Me seadsime eesmärgi, me ei saa seda muuta.

Kas sa möödunud võitluses saavutasid sihi?
Kes on saavutanud sihi? Sa ise? Su rahvas? Loodus?
Ära mind valesti mõista- on juba asjade loomuses,
et igast viljastavast võidust- pole tähtis
millisest- võrsub miski, mis veel suurema
võitluse tingib.
Minu hüüd on lahinguhüüd, olen mässu hing,
kes minuga tuleb, olgu hästi relvis,
kes minuga tuleb, on tihti näljas, vaesuses, vihastest
vaenlastest piiratud, maha jäetud.

15.

Teele! Maantee laiub meil ees!
Ta on kindel, olen käinud seal, mu jalad on teda
põhjalikult proovinud- ära kõhkle!

Jäägu pooleli kiri, raamat riiulil puutumata!
Jäägu tööriist töötuppa, raha teenimata!
Jäägu kool, ära hooli õpetaja hõikeist!
Pidagu pastor jutlusi kantslist, käigu advokaadid
kohtu vahet, las kohtunikud seletavad seadust!

Seltsimees, annan sulle käe!
Annan armastuse, mis on rohkem kui palve või seadus.
Annad ka sina mulle enda? Tuled rändama minuga?
Kas jääme surmani ühte?

Walt Whitmani luulevaliku olen teinud kogust "Rohulehed" " Leaves of grass", mis on ilmunud eestikeelses suurepärases tölkes B. Kaburi poolt Tallinn 1962 kirjastus "Eesti Riiklik Kirjastus" - trükiarv 5000.

KUI MA KUULSIN PÄEVA LOOJANGUL

Kui ma kuulsin päeva loojangul, kuidas mu nimi
Kapitooliumis kiiduga vastu võeti, polnud
siiski õnnelik see öö, mis järgnes,
kui pidutsesin, kui mu plaanid täide läksid, ikkagi
polnud ma õnnelik,
aga sel päeval, kui tõusin koidikul voodist, puhanult,
toreda tervisetundega, hingates sügise küpset lõhna, lauldes,
kui nägin täiskuud kahvatuvat läänes ja kaduvat
aovalgusse,
kui hulkusin üksi rannal, suplesin, hullasin külmades
lainetes, ning kui päikest tõusmas nägin,
ning kui mõtlesin sellele, et mu sõber, mu armsaim on tulekul, jah siis olin õnnelik,
siis maitses iga õhusööm magusasti, siis andis toit mulle
rohkem jõudu ja kõik läks korda sel kaunil
päeval,
ning ka järgmine hommik tõi rõõmu ja järgmisel õhtul
saabus mu sõber,
ning sel ööl, kui kõik vaikseks jäi, kuulsin lainete lakkamatut veeremist kaldale,
kuulsin vete ja liivade sahinaid, nagu sooviksid nad
sosinal õnne,
sest see, keda kõige rohkem armastasin, lamas mu
kõrval sama vaiba all külmas öös,
ja sügisöö kuuvalges sõnatuses oli ta pööranud näo
mu poole,
ning ta käsi lebas usaldavalt mu rinnal,
ja sel ööl olin õnnelik.

ÜHENDRIIKIDELE

Ühendriikidele ja igale riigile eraldi ja riikide igale linnale:
Rohkem vastu panna, vähem kuulekust,
kord pimesi sõna kuulata teeb korraga orjameelseks,
kord juba orjameelne, ükskõik mis rahvas või riik vöi linn selle päikese all, oma vabadust enam ei taasta.

ÜLISTAN INIMESE MINA

Ülistan inimese mina, lihtsat üksikut inimest,
ometi lausun: Demokraatlik, lausun: Hulkade jõud.

Ülistan ihu üleni,
pole näojooned ainsadega ajugi ainus, mis väärivad Muusat,
ma ütlen:

täiuslik keha on rohkem väärt ;
ja võrdselt Mehega ülistan Naist.

Ääretut elu täis kirgi, käärimist, kangust,
rõõmsat,
teos kõige vabamat kõrgeima seaduse all,
Uut Inimest ülistan.

ÄRGE SULGEGE OMA UKSI MULLE

Ärge sulgege oma uksi mulle,
uhked kogud,
toon selle, mis puudus te kuhjatud riiuleilt,
kuid millest suurt puudust tuntakse,
näete, võitlusest tõustes tegin raamatu,
ta sõnad on nõdrad,
ta vaimus on vöim,
yksik raamat -
pole ta nii nagu teised ega saa teda mõistusega mõõta,
kuid sina,
sõnatu saladus,
jääd erutama igas laulus.

ÜLISTAN IHU ELEKTRILIST

1

Ülistan ihu elektrilist,
müriaadid, keda armastan, ihkavad mind ja mina neid,
nad ei lase mind lahti, lähen kaasa, pean järele andma,
vabastan valest nad ning avaldan hinge mõtte.

Kas võib kahelda veel, et need, kes end peidavad,
petavad oma keha?
Ja kes elavaid rüvetavad, niisama halvad on
kui surnute rüvetajad?
Ja kui ihu pole halvem kui hing?
Ja kui ihu poleks hing, mis siis hing on?

2

Mehe vöi naise keha armastus ei tarvitse aru anda,
ei tarvitse kehagi aru anda,
mehe keha on täiuslik, naise keha on täiuslik.
Ei tarvitse näoilme aru anda,
kuid ilusa inimese ilme on rohkem kui näos,
see täidab ta liikmeid, see täidab ta puusi ja pahkluid,
see on ta rühis, pea hoiakus, pihas ja põlvedes,
rõivas ei varja seda,
ta võlu, see tungib ka sitsist ja kalevist läbi,
kui ta möödub, siis mööduks kui parim poeem, vahest
rohkemgi,
jääd seisma, et näha ta selga ja kukalt ja õlgu.

Pontsakas siputav laps, naiste rinnad ja näod, riiete
voldid, kõnnak, keha joon,
alasti supleja läbipaistvas rohekas vees või selili
õõtsudes lainetel,
painuvad sõudjad paadis, ratsanik sadulas,
piigad ja emad ja perenaised kesk tõid ja talitusi,
last äiutav ema, tüdruk aias vöi lauda ees,
noormees, kes kõplab maisi, kuue hobuse kutsar, kes
juhib koormat rahvamurrus,

kaks maadlevat puusepaselli pärast päevatöö löppu
tühjal ehitusplatsil, lõbusad turjakad,
selle maa pojad,
kuued ja mütsid maas, pigistuses sõprus ja sitkus,
haarates pealtvööd ja alt, juuksed sassis ja silmil ;
tuletõrjujad rivis, liikuvad lihased pinguli pükste
ja vöörihmade all,

tulevad väsinult tulekahjult, jäävad seisma, kui äkki
jälle lööb kell, kuulavad valvsalt,
loomulikud, täiuslikud, erinevad poosid, kummargil
pead, paindunud kaelad ja löökide lugemine ;
neid kõiki ma armastan, vabanen endast, lendan,
puhkan koos lapsega ema rinnal,
ujun ujujatega, maadlen maadlejatega, marsin
tuletõrjujatega, peatun, kuulatan,
loen hädakella lööke.

3

Tundsin üht meest, tavalist farmerit, viie poja isa,
ja neil olid omakorda pojad ja nende poegadel pojad.

Too mees oli tugev, oli rahu ja ilu ise,
ta pea, ta heledad juuksed ja habe, kus valget seas,
ta tumedate silmade mõistev pilk, ta suurmeelne
laad,
et näha kõike seda, käisin tal külas, ka tark oli ta,
kuus jalga pikk, üle kahekskümne vana,
ning ta pojad, need olid turjakad, puhtad,
tublid, habemeis ja parkunud näod,
teda armastasid pojad ja tütred, igaüks armastas teda,
mitte isa ja vanemat temas, vaid inimest,
ta jõi ainult vett, läbi helepruuni naha kumendas veri,

käis jahil ja kalal, oma paati juhtis ta ise,
tore paat oli tal, ühe laevameistri kink,
toredad püssid, saadud kingiks neilt, kes
pidasid temas lugu,
kui ta laande vöi järvele läks, kaasas pojad ja
pojapojad, siis paistis teiste seast silma
kui kauneim ja toimekaim:
tahad jääda ta juurde kauaks, kauaks,
istuda paadis ta kõrval ja tunda ta puudutust.

4

Mulle piisab, kui nendega olen, keda kalliks pean,
piisab, kui teistega seltskonnas veedan õhtu,
piisab, kui ümber on ilus uuditsev hingeldav,
naerev liha,
käia ringi nende seas, puudutada mönda, panna viivuks
käsi mõne mehe vöi naise õlale -- on sellest
siis vähe?

Ei nõua ma suuremat rõõmu, nõnda ujun kui meres.

on midagi inimeste läheduses -- pilk, puudutus, lõhn,
mis hingele teeb head,
iga asi teeb hingele head, kuid see teeb eriti.

5

Nönda on naisekeha,
ta kiirgab jumalikku aupaistet pealaest jalatallani,
ta kisub ligi metsiku, vastupandamatu jõuga,
ta hingab mind endasse, nagu oleksin abitu aur,
kõik muutub eimiskiks peale minu ja tema,
raamatud, kunst, aeg, usk, silmaga nähtav ja kindel
maa ja taevalaotused ning põrgukartused,
nad lakkavad olemast,
hullud sädemed, taltumatud laengud sähvavad temast,
taltumatu on ka vastus,

juuksed, rinnad, puusad, põlvede paindumine, lõdvaks
langenud käed, kõik, mis meil on, see seguneb,
tõus õhutab mõõna, tõusu õhutab mõõn, armunud veri
paisutab liha,
lõputud hõõguvad niidid, värisev tarretis, meeletu
piimjas mahl,
peigmees armuöö, kindlalt ja õrnalt tungid sa
andunud aohämarikku,
voogad ootava, viljaka päeva üsasse,
kaod liibuva, tuksleva päeva kallistusse.

Ja see on seeme, ja siis sünnib naisest laps, inimene
sünnib naisest,
see on sünni pühitsemine, see on suure ja väikese
ühinemine ja uus elu.
Ärge häbenege, naised, teie au ja õigus hõlmab kogu
maailma au ja õiguse ja on selle lätteks,
te olete keha värav, te olete hinge värav.

Naine on kõikide väärtuste sisu ja väärtuste õige mõõt,
ta on omal kohal elus ning ta elu on täielik tasakaal,
ta on see, mida kombekslt kaetakse, ta on anduv
ja ründav,
ta on see, kes peab kandma samahäid poegi kui
tütreid ja samahäid tütreid kui poegi.

Kui näen oma hinge peegeldust Looduses,
kui näen läbi udu Teda sõnul seletamatut täiust,
tervist, ilu.
kui näen kummardunud pead ja rinnale surutud käsi,
siis näen ma Naist.

7

Mehe keha on müüa
( enne söda käisin tihtigi orjaturul ja ja vaatasin oksjoneid ),
Lähen müüjale appi, see käpard ei tunne ju sugugi
ametit,
silmad siia, isandad, näete seda imet,
kui palju ta eest ka ei pakutaks, ikka poleks sest küll,
tema jaoks valmistus Maa kvintiljone aastaid, kui
polnud veel loomi, ei taimigi,
tema jaoks pöörlesid teljed ja veeresid kindlalt ajastud.

Selles peas peitubki imeväärne aju,
selles ajus ja kehas tehakse sangareid.

Jälige neid käsi ning jalgu, punaseid, musti, valgeid,
nad on närvidest ja köölustest kavalasti
kokku pandud,
nad peab paljaks vöetama, et teie neid näeksite.

Teravad meeled, erksad silmad, julgus, visadus,
lihastes rind, selgroog ja kael nötked,
liha pingul, toredad jäsemed,
ja veel rohkem imesid sees.

sees voolab veri,
seesama vana veri! seesama punane veri!
seal paiub ja pöksub süda, kired, püüdlused, ihad,
igatsused on seal
(vöi arvate, et neid seal pole, kuna neist ei lausute loenguil salongides? )

Ta pole mitte ainult mees,
ta nende isa, kes omakorda isaks saavad,
ta rahvarohkete maade ja rikaste riikide algus,
ta tähendab arvutuid elusid, surematust, arvutuid
kehastusi ja rööme.
Kes teist vöiks öelda, kes on te järglaste järglased
pärast sajandeid?
( Kes küll vöiks olla te eneste esivanem, kui näeksite sajandeid tagasi? )

8

Naise keha on oksjonil,
pole temagi ainult ta ise, ta on emade viljakas ema,
ta on nende sünnitaja, kelledest emadele mehed saavad.

Oled kunagi armastanud naise keha?
Oled kunagi armastanud mehe keha?
Kas sa ei näe, et nad täpselt samaväärsed on köigi jaoks
köikide rahvaste juures, köikidel aegadel
üle kogu Maa?

Kui üldse midagi püha on, siis on püha inimese ihu,
ja puhas mehisus on mehe völu ja au,
ja terve ning tugev ning nötke keha nii naisel kui
mehel on ilusam kauneimast näost.

Oled sa näinud sögedat mees, kes omaenese keha
laostaks?
vöi sögedat naist, kes omaenese keaha laostaks?
sest nad ei salga end maha ega saagi end maha salata.

OO KAPTEN! MU KAPTEN!

Oo kapten! mu kapten! on möödas hirmus sõit,
kõik tormid alistas me laev,
maa paistab, käes on võit ;
täis rahvast kaid ja kuula vaid -
neid kelli, hüüdeid, hõiskeid!
-me visa laev, see vapper paat,
ta kindlalt koju tõi meid.

Kuid ah - süda! süda! süda!
Tekk seda hääletum
seal, kus kapten veres maas -
langend, jäik ja tumm.

Oo kapten! mu kapten! sa tõuse - puhub sarv,
sa tõuse - sulle lihvib lipp ja kihab rahvaparv -
su auks see laul, need lilled seal -
su auks need ehteis majad -
su auks see voog, see kihav mass, need rõõmsad näod ja kajad!

Ah kapten, armas isa!
Las toetan sind - see on vaid lumm,
et lamad nüüd siin tekil maas -
langend, jäik ja tumm.

Mu kapten kuid ei vasta, on kahvatu ta suu,
ei isa märkagi mu kätt, ta tuim on, tahtetu ;
laev pidas vastu lõpuni, on möödas raske söit,
on otsas vaev, ja uhke laev, jääb ankrusse, käes võit:

oo hõiska rand! ja kõla kell!

- kuid lein on seda hääletum
tekil, kus mu kapten maas -
langend, jäik ja tumm.

AVALIKULE NAISELE

Ole rahulik - usalda mind - olen Walt Whitman,
hoogne ja helde kui loodus,
kuni päike ei põlga sind ära, ei põlga sind ära mina,
kuni vilgub vesi ja puulehed sahisevad sulle,
vilgub ja sahiseb sulle mu laul.

Mu tüdruk, kohtamise määran sulle ja soovin, et seaksid
end valmis väärikalt kohtama mind,
ja soovin, et ootaksid mind ja hoiaksid end, kuni tulen.

Seniks - püüa mu pilk, mida mõlemad mõistame -
et ma ei läheks sul meelest.

LINNA KOOLNUKAMBER

Linna koolnukambri juures, väraval,
kui uitasin ringi kord ja pagesin tänavakärast,
jäin seisma, sest näe -
üht hüljatud kesta, vaest surnud lõbunaist kantakse,
niisama,
sõnatult,
antakse ära -
seal ta lamab
rõskel kivisel põrandal,
see jumalik naine -
ta keha -
näen vaid ta keha,
ja muud ma ei märka -
kuid seal maas on see hoone,
täis kirgi ja ilu kord,
ja muud ma ei märka -
ei kõledat vaikust,
ei kraanist nirisevat vett,
ei kõduneva laiba lehka,
seal on see hoone -
imeväärt hoone -
habras ja kaunis hoone -
üleni varemeis,
surematu hoone,
rohkem kui linnad, mis iial ka kerkind,
rohkem kui Kapitoolium,
valge kupliga, väärika kujuga tipus,
rohkem kui vanad ja kõrged ja teravatornised toomid.

Rohkem kui teised kokku on üksi see pisike hoone -
vaene, lohutu hoone!
Tore ja kohutav vrakk - hinge eluase - ise hing,
tundmatu, põlatud hoone -
võta ohe mu värelevast suust,
võta pisar, mis langes mu silmist, kui mõtlesin sulle,
armastuse surnud hoone -
hulluse,
patu hoone -
vare, rusu vaid,
elu hoone,
varem täis juttu ja laginat -
kuid ah, sa vaene hoone -
surnud ju toona,
kuusid ja aastaid üha rõkkav ning ehitud -
kuid surnud, surnud, surnud.

AH VILETSUST, ARGUST JA VASTIKUT PAGU

Ah viletsust,
argust ja vastikut pagu,
ah neid vaenlasi, kes minust jagu said
( mis ongi mu elu muud, mis kõikide elu, kui vaid
võitlus vaenlaste vastu,
mineviku vastu,
lõputu söda? )

Sina alandus, sina kähmlus kirgede, himude vastu,
teie, petetud sõpruse piinad ( valusaimad haavad ),
teie, murtud lubadused,
teie, umbsed jutud, alatus,
tühised lobinad lauas ( tühisem teistest mu enda suu ),
ja teie hammaste kiristamine ja varjatud tüdimus,
oo, ärge mõelge,
et peale jääte,
tõuseb siiski mu õige mina,
tõuseb siiski,
tungib edasi,
saab isandaks,
ta tõuseb siiski,
see lõpliku võidu sõdur.

TÕELISED VÕITJAD

Vanad farmerid ja rändurid ja töölised
( üksköik kui vigased ja küürus ),
vanad madrused, kes teavad karisid ja purustusi, torme,
vanad sõdurid, kes löönud lahinguid, kaotust kandnud,
parandanud haavu ;
et üldse ellu jäid -
too pika elu kohkumatu salk,
et katseid talusid ja taplust, valusid, ja panid vastu -
see just teeb
nad tõesti

võitjaks

kõigi teiste üle.

MINU TESTAMENT

Kui ärimees ja suurmaaomanik
pärast usinat elu oma saavutusi hindab ja seab end surmale,
siis jagab ta lastele maju ja maid,
jagab fonde kooli vöi haigla jaoks,
jätab allpool nimetatud ärisõpradele raha,
et nad muretseksid mälestusesemeid,
ja kullast pisiasju.

Aga mina, hinnates oma elu ja seades end surmale,
ja leides, et pole mul midagi jätta neist
laiskadest aastatest,
ei maju, ei maid, ei kuldsõrmuseid sõpradele,
kuid allpool nimetatud esemed sõjapäevilt
ja mõnelt sõdurilt saadud pisiasjad ühes mu armastusega
seon kokku ja pärandan need
teile ja teie järglastele
selles laulude kimbus.

© Rein Mets 2002