Rein Mets / sokrates e-mail
| Rein Mets | Artiklid | Homokultuur | Homokunst | Foorum | Külalisteraamat |







Kõrvalekaldujate avangard

Platoni 'Symposion'

William Shakespeare

Hans Christian Andersen

Nikolai Gogol

Oscar Wilde

Walt Whitman

Friedrich Nietzsche

Ludwig Wittgenstein

Michel Foucault

Frederico Garcia Lorca

Selma Lagerlöf

Elisar von Kupffer

William S. Burroughs
& Allen Ginsberg


Marcel Proust

Jean Cocteau ja Jean Marais

Jean Genet

Luchino Visconti

Pier Paolo Pasolini

Franco Zeffirelli

Rainer Werner Fassbinder

Rosa von Praunheim

Sergei Eisenstein

Derek Jarman

Pjotr Tššaikovski

Sergei Jessenin

Sergei Djagilev

Vatslav Nizhinski

Rudolf Nurejev

Leonard Bernstein

Marina Tsvetajeva

Mihhail Kuzmin

Albert Kinsey

Georg Ots

A.Hitler ja J.E.Hoover

Seksuaalideoloogia
Eestis 20. sajandil


See on räpane, kuid hea

Gayd, lesbid ja biseksuaalid
läbi ajaloo


Vene homode nimekiri

uno.ee: Homoseksuaalsus

Kas homod
ei päri jumalariiki?


Paunvere inglid

Eesti gayluule: H.Runnel

El Museo del Gayo

Oscar Fingal O'Flahertie Wills Wilde (1854-1900)

Oscar Wilde ei armastanud ühtegi naist. Tõeline võime armastada puhkes temas pärast esimest praktilist homoseksuaalset kogemust.

Wilde’i fännid: Jah süüfilisele!

Dispuudid teemal, kas Oscar Wilde oli geenius või mitte, on tühjalt retoorilised. Wilde’i geniaalsus on tõepoolest vaieldamatu. Sel mehel olid kõik geeniuse tunnused: jumalik anne, rafineeritud maitse, isekas individualism, seksuaalne nihestatus, suursugune laiskus.

Vulgaarsed valemid, justkui geniaalsus kätkeks 90 protsenti tööd ja vaid kümme protsenti talenti, on usinjuhmide teadusejüngrite poolt kunstlikult välja hautud. Tegelikult on üldse üdini väär geeniuseks kuulutada mõnd teadlast. Geeniuseks võib tõusta vaid kunstnik. Einstein ei olnud geenius, Eisenstein oli. Kui Einstein ei “avastanuks” relatiivsusteooriat, siis teinuks seda keegi teine. Progress ei pidurdu, Einsteini filme sai teha aga üksnes Eisenstein.

Kui Wilde poleks paberile pritsinud oma sädelevaid näidendeid või meisterromaani, jäänukski need igavesti sündimata.

Geniaalsust ei loo loogika või füüsika, seepärast ei saa geeniused olla loogikud või füüsikud. Geniaalsus on aura, metafüüsika, koloriit, müüt. Geeniust ümbritsevat mütoloogiat ei tohi lõhkuda, siis pudeneb kogu geniaalsus.

Müüt on valmis

Seepärast on Barbara Belfordi lootus, et ehk suudab ta oma nüüd ka eesti keelde jõudnud Wilde’i biograafiaga kummutada “müüdi Wilde’ist kui traagilisest figuurist” rajatud liivale. Wilde’i mütoloogia on lõplikult valmis ja üksikud epateerivad katsed seda deformeerida on naeruväärsed. Pealegi on Belfordi uurimismeetod tummaksvõt-valt arutu. Ta kinnitab: “Ma õppisin Wilde’i tundma naiste kaudu, keda ta armastas.”

No kuulge, proua Belford! Wilde ei armastanud tõega ühtegi naist, ehkki ta vahel üsna usutavalt armunut võis poseerida. Naine oli tema jaoks vaid taies, kunstiline ese, mis võlub oma ilus üksnes perfektsena, defektideta.
Tõeline võime armastada puhkes Wilde’is ikkagi pärast esimest praktilist homoseksuaalset kogemust, kui Robbie Ross õpetas talle vastastikust suhuvõtmist ja antiikset jalgevahelist homoakti. Selleni jõudis Wilde alles 32-aastasena, ehkki omasootõmme oli temas pakitsenud lapsest saati. Armastus poisslapse Bosie Douglase vastu oli juba tõeline ja kestis kõigi inetuste kiuste geeniuse surmani.

Sai prostituudilt süüfilise

Belfordi monograafia üks eesmärk on ka diskuteerida Richard Ellmanni ja paljude teistega teemal, kas Wilde sai noorukina Oxfordis õppides naisprostituudilt süüfilise ja kas selle haiguse hilisnähud olid Wilde’i surma üks põhjus. Muidugi teeb Belford taas jämeda vea, üritades Wilde’i elust süüfilist kustutada. Sest suguhaigus on Wilde’i geeniuse-mütoloogias vältimatult sees ja sobib sinna suurepäraselt. Seepärast hüüavad kõik Wilde’i fännid võimsas kooris: “Jah süüfilisele!” Ning selle koori taustal on Belfordi üksik hääleke määratud kustuma.

Ka versioon Wilde’i keha jõledast lõhkemisest surivoodil, mida kinnitas näiteks Wilde’i esimene homopartner Ross ja mida on tõe pähe serveerinud eesti klassik Tammsaare, klapib Wilde’i-müüti kui rusikas silmaauku. Noorusekiimas hangitud haigus, mis fataalse hävinguna lööb välja muserdatud geeniuse elu finaalis, kui pahed temas on akumuleerunud juba plahvatusliku määrani – kas pole see võimas?

Wilde’i muudab erakordseks muidugi tema vaibumatu ja vahe teravmeel. Või nagu Belford viitab: “Wilde’i tõmbasid epigrammid, aforismid ja paradoksid, millel oli vestluses keskne koht – ei iial ühtki lihtlabast anekdooti.”

Wilde ei paradokselnud üksnes verbaalselt, tegelikult koosnes kogu ta olemine paradoksidest. Elu paradoksid on ju ka kunst ja homoseksuaalsus.

Ajaloo irvitav paradoks peitub selleski, et aja muutuva palge ees jäävad süüdimõistetuks moraal ja õigusejüngrid, mitte patused. Kes söandaks tänapäeval hukka mõista Wilde’i? Toonaseid kohtunikke põlastavad aga kõik. Ehkki just kohtumõistjad polnud ju milleski süüdi, nemad järgisid täpipealt seadusetähte ja kõlblust, samas kui Wilde neid upsakalt eiras.

Wilde’i isiksusest uhkas magnetismi ja hüpnootilisust, ta enesemütoloogia oli vastupandamatu. Enamik jäi uskuma, kui ta kõneles, kuis geenius töötab: “Hommikul pärast rasket tööd võtsin ühest lausest koma välja…

Ega ma Belfordi raamatut eirama kutsu. Lugege ikka! Vähemasti raamatu pealkirjaga olen lõpuni nõus: “Oscar Wilde. Vaieldamatu geenius”.

Vaapo Vaher, kriitik


Wilde oma armastuse Lord Douglasega


"Dorian Grey portree"

Eessõna

Kunstnik on ilusate asjade looja.
Ilmutada kunsti ja varjata kunstnikku on kunsti eesmärk.

Arvustaja on see, kes võib ilusaist asjust saadud mulje avaldada teisel viisil või teises aines.

Arvustuse kõrgeim ja madalaim vorm on omataoline autobiograafia.

Kes leiavad ilusaist asjust inetud mõtted, need on rikutud ilma võluvuseta. See on pahe.

Kes leiavad ilusaist asjust ilusaid mötteid, neil on kultuuri. Need annavad lootust.

Kellele ilusad asjad tähendavad ainult ILU, need on valitud.

Pole olemas moraalseid ega ebamoraalseid raamatuid. Raamatud on hästi kirjutatud või halvasti kirjutatud. See on kõik.

Üheksateistkümnenda aastasaja põlgus realismi vastu on Caliban`i viha, et ta näeb iseenda nägu peeglis (Caliban on tegelane Shakespeare`i "Tormis" - salakaval ja pöörane peletis)

Inimese moraalne elu on osa kunstniku ainevaldkonnast, ent kunsti moraalsus seisab ebatäiusliku abinõu täiuslikus tarvitamises.

Ükski kustnik ei taha midagi tõestada. Isegi seda, mis on tõsi, võib tõestada.

Ühelgi kunstnikul pole kõlbelisi sümpaatiaid. Kõlbeline sümpaatia kustnikus on stiili andestamatu ebaloomulikkus.

Ükski kunstnik pole kunagi haiglane. Kustnik võib kõike väljendada.

Mõte ja keel on kustniku käes tema kunsti materjal.

Vormi seisukohalt vaadatuna on kõigi kustide algkuju helilooja kunst. Tundmuse seisukohalt vaadatuna on näitleja oskus kunsti algkuju.

Iga kust on samal ajal pind ja sümbol.

Kes tungib allapoole pinda, teeb seda iseenda vastutusel.

Vaatlejat peegeldab kunst tõeliselt, mitte elu.

Lahkarvamused kunstiteose suhtes tõendavad, et teos on uus, mitmekülgne ja eluline.

Lähevad arvustajad isekeskis lahku, on kustnik iseendaga kooskõlas.

Inimest võib kasuliku asja tegemises vabandada, kuni ta teda ise ei imetle. Ainukeseks vabanduseks kasutu asja tegemises on, et piisavalt imetletakse.

Kõik kunst on täiest kasutu.

tõlkinud: A.H. Tammsaare

Aforismid

Kunst ei ole elu peegel. Kunst peegeldab vaatajat.

Inimest, kes teeb midagi kasuliku võib vabandada niikaua, kui ta seda ise ei imetle. Ainus, mis vabandab kasutule tehtud asja on piiritu imetlus, mida see vaatajas inimeses äratab.

Just nimelt truudusetud tunnevad armastuse tõelisi tragöödiaid.

On öeldud, et maailma suurimad sündmused leiavad aset peaajus.

Nagu kõik, kes püüavad ammendada teatud teemat, ammendas ta selle asemel hoopis oma kuulajad.

Ta oli sädelev, fantastiline, vastutustundetu.

Tänapäeval teavad inimesed kõige hinda, aga ei millegi väärtust.

Mehed abielluvad väsimusest, naised uudishimust. Mõlemad pettuvad.

Naised on dekoratiivne sugu. Neil pole kunagi mitte midagi öelda, aga nad ütlevad seda võluvalt

Inimesed armastavad teistele inimestele jagada seda, mida neil endal hädasti vaja on.

Kogemusel pole mingit eetilist väärtust, nii nimetavad inimesed oma eksimusi.

Alguses armastavad lapsed oma vanemaid, vanemaks saades mõistavad nende üle kohut, mõnikord annavad nad neile lõpuks andeks.

Ta on küllalt tark, et mõnikord rumalusi teha.

Kui inimene mõne absoluutse lollusega hakkama saab, siis teeb ta seda ikka kõige õilsamal esmärgil.

…jumaldab teda kirglikult kuus kuud ja armub siis äkki kellesegi teisesse. Siis saaks temast suurepärane uurimisobjekt.

Kui tahate mõnda loomust hävitada, siis tuleb seda vaid parandada.

Kui me oleme õnnelikud, siis me oleme alati head, aga kui me oleme siis pole me sugugi mitte alati õnnelikud.

Hea olla tähendab olla kooskõlas iseendaga. Ebakõla aga tähendab sundust olla kooskõlas teistega.

Sigaret on suurepärane näide täiuslikust naudingust. Ta on peen ja ei anna rahuldust.

Tõeliselt veetlevaid inimesi on ainult kahte sorti: need, kes teavad kõike ja need, kes ei tea mitte midagi.

Me elame ajajärgul, mil ebavajalikud esemed on ainsad mida me vajame.

Enesesüüdistus on ikkagi teataval määral uhkeldamine.

Naised vist hindavad julmust rohkem, kui midagi muud.

Ravida hinge meele abil ja meeli hinge abil…

Kired sulevad meie mõtted surnud ringi.

© Rein Mets 2002